Firmaauto või eraauto: mis tuleb enne selgeks teha

Enne kui ükski summa üldse loeb, tuleb vastata kolmele küsimusele, ja ükski neist ei puuduta makse. Kes auto ostab ja on dokumentides kirjas vastutava kasutajana? Kes sellega tegelikult sõidab ja kui suur osa sellest on erasõidud? Ja kes vastutab, kui erasõidul midagi juhtub? Nende kolme küsimuse vastused määravad seejärel kõik muu, sealhulgas maksustamise.

Sellel järjekorral on praktiline põhjus. Maksureegleid saab järele vaadata ja need muutuvad; auto sidumine isiku või ettevõttega ei muutu aga niisama lihtsalt ning valel poolel allkirjastatud lepingut ei saa tagantjärele ümber tõlgendada. Kes arvutab enne ja otsustab alles siis, kellele auto kuuluma peaks, arvutab numbritega, millel pole veel alust.

See artikkel kirjeldab, kuidas arvutus on üles ehitatud ja millised andmed seda mõjutavad. Siin ei nimetata ühtegi määra ega kindlat summat: need väärtused muutuvad iga seadusemuudatusega ning siduva vastuse annab pädev asutus — Saksamaal maksuamet (Finanzamt), Šveitsis kantoni maksuamet (kantonale Steuerverwaltung), töötajate puhul lisaks tööandja, kes palgaarvestust teeb.

Sama küsimuse taga on kolm väga erinevat lähteolukorda ja nende vastustel on omavahel vähe pistmist. Kes neid segi ajab, võtab üle nõuandeid, mis olid mõeldud kellelegi teisele.

Esimesel juhul annab tööandja kasutada auto, mille ta ise liisib või ostab. Siin ei otsusta juht auto üle, vaid selle kasutamise tingimuste üle — ja küsimus ei ole „osta või mitte“, vaid „kuidas erakasutust arvestatakse ja mis jääb netona kätte“.

Teisel juhul on kellelgi oma ettevõte või ta on füüsilisest isikust ettevõtja ning ta otsustab, kas auto läheb ettevõtte varasse või ostetakse eraisikuna ja seda kasutatakse osaliselt ka töö jaoks. See on olukord, kus on kõige rohkem kujundamisruumi ja kõige rohkem võimalusi eksida. Kolmandal juhul on auto eraomandis ja seda kasutatakse aeg-ajalt tööasjus — siis ei ole küsimus sidumises, vaid selles, kuidas neid sõite korralikult dokumenteerida.

Kõik siinsed süsteemid keerlevad ümber sama punkti. Ettevõtlusega seotud kulud vähendavad kasumit ja seega maksukoormust. Auto, mida kasutatakse ainult ettevõtluses, on seetõttu probleemivaba. Niipea kui seda kasutatakse ka eraviisiliselt, ei ole osa neist kuludest enam ettevõtluskulu, vaid eraisikule antav soodustus — ja see arvestatakse ja maksustatakse.

Töötajate puhul nimetatakse seda soodustust Saksamaal „geldwerter Vorteil“ (rahas hinnatav hüve) ja Šveitsis „Naturallohn“ (mitterahaline palk); mõju on sama. See lisatakse maksustatavale tulule, kajastub palgalehel ja mõjutab mõlemas riigis ka sotsiaalkindlustusmakseid. Seepärast ei ole firmaauto saajale kunagi tasuta — see on palk teisel kujul.

Füüsilisest isikust ettevõtjate ja ettevõtete omanike puhul toimib sama loogika vastupidi: seal arvatakse erakasutuse osa juba kirjendatud autokuludest uuesti välja. Tulemus on võrreldav, arvutuskäik mitte — ja just seepärast ei saa ühe juhtumi numbreid teisele üle kanda.

Mõlemas riigis on sisuliselt sama valik. Erakasutust hinnatakse kas kindla määra alusel — see on seotud auto väärtusega ega sõltu sellest, kui palju tegelikult eraviisiliselt sõideti —, või see tõendatakse, pannes iga sõidu kirja ja arvutades välja tegeliku kuluosa. Üksikasjalikud reeglid erinevad, otsuse ülesehitus mitte.

Sellest tuleneb, millised andmed otsust mõjutavad, ja neid on ainult kaks. Esimene on auto väärtus, millega kindel määr on seotud: mida kallim auto, seda suurem on kindla määraga arvestatav soodustus, sõltumata kasutusest. Teine on erasõitude osakaal kogu läbisõidust: mida väiksem see on, seda ebasoodsamaks muutub kindel määr võrreldes tõendamisega.

Sellest tulenev rusikareegel peab vastu ka määrade muutumisele: kallis auto vähese erakasutusega räägib tõendamise kasuks, odav auto suure erakasutusega kindla määra kasuks. Vahepealsetel juhtudel otsustab töömaht — ja tõendamise puhul on see märkimisväärne.

Tõendamise meetod seisab või langeb lünkadeta arvepidamisega. Seda tuleb pidada jooksvalt, katkematult ja iga sõidu kohta samade andmetega: kuupäev, odomeetri näit alguses ja lõpus, sihtkoht, eesmärk ning ärisõitude puhul külastatud äripartner. Erasõidud märgitakse erasõitudena, kilomeetritega, kuid ilma eesmärgita.

Peaaegu iga etteheide taandub samale veale: sõidupäevik on koostatud tagantjärele. Aasta lõpus ühe hooga kirjutatud sõidupäeviku reedab ühtlane käekiri, puuduvad vahenäidud või hüpped odomeetri näidus — ja siis langeb ära kogu tõendus, mitte üksik sõit, vaid meetod terveks aastaks.

Elektroonilised süsteemid võtavad selle töö enda peale ja loovad logi, mis vastab nõuetele, kui seda ei saa tagantjärele muuta. Need maksavad raha ja nõuavad andmekaitse kaalumist, kui tööandja saab kaasa lugeda. Kes valib tõendamise meetodi, valib aastaks distsipliini — meetodit ei saa aasta keskel üldjuhul vahetada.

Ülesehitus on mõlemas riigis sarnane, pädev asutus ja hindamise alus mitte. Saksamaal on pädev maksuamet (Finanzamt) ning kindla määraga soodustust arvestatakse auto hinnakirjajärgse hinna alusel esmase registreerimise ajal, koos lisavarustusega. Kasutatud autoga sõitjat hinnatakse seega väärtuse järgi, mida keegi pole maksnud — see punkt kaalub vanemate autode puhul eriti palju.

Šveitsis tulevad kokku föderaal-, kantoni- ja omavalitsuse tasand, deklareerimine käib palgatõendi (Lohnausweis) kaudu ning erakasutuse osa kindla määraga hindamine põhineb auto soetusmaksumusel. Ka kodu ja töökoha vahelist sõitu käsitletakse teisiti kui Saksamaal ning seda on viimastel aastatel mitu korda muudetud. Milline redaktsioon kehtib, ütleb kantoni maksuamet.

Piiriülese olukorra puhul — elukoht siin, tööandja seal — ei kehti kumbki tee eraldi. Seal sõltuvad maksustamine ja sotsiaalkindlustus topeltmaksustamise vältimise lepingutest ja koordineerimisreeglitest ning lisaks tekib tolliõiguslik küsimus: välismaal registreeritud firmaautot ei tohi elukohariigis niisama eraviisiliselt kasutada. See olukord tuleb selgeks teha enne esimest kilomeetrit, mitte pärast.

Maksuarvutus on harva ainus põhjus ja selliste summade juures sageli isegi mitte kõige olulisem. Neli punkti mõjuvad sellest sõltumata ja kolm neist jäävad sageli tähelepanuta.

Esimene on kindlustus. Vastutav kasutaja ja juht ei pea olema sama isik, kuid kindlustuspoliis peab teadma, kes sõidab ja milleks. Ettevõtte nimele registreeritud auto, millega sõidetakse regulaarselt eraviisiliselt ja millega sõidavad ka pereliikmed, vajab kaitset, mis seda arvesse võtab. Teine on sõltuvus: firmaauto lõpeb koos töösuhtega ning kes on sellega harjunud, jääb töökohta vahetades ilma autota — vajadusega, mis tuleb kohe rahastada.

Kolmas on leping ise. Ettevõtte nimele sõlmitud liisinguleping seob ettevõtet, mitte isikut, ja see jätkub ka siis, kui juht lahkub. Neljas on kogu mõtte ümberpööramine: kes saab firmaauto asemel hüvitist oma auto kasutamise eest, jääb vabaks valima autot ja seda, kui kaua seda pidada — ja kannab selle eest väärtuse languse riski ise. Mis neist paremini sobib, sõltub kavandatud läbisõidust ja sellest, kui meelsasti sa autot ise välja valid.

Ka ühtegi määra teadmata saab otsuse ülesehituse läbi arvutada. Pane kaks varianti kõrvuti ja täida mõlemas samad read: ostuhind või liisingumakse, kindlustus, maks, kütus, hooldus, rehvid, väärtuse langus. Siiani on see tavaline auto kuluarvestus.

Seejärel tuleb see üks rida, mis teeb vahe: maksumõju. Variandis „ettevõte“ on see täiendavalt maksustatav soodustus või välja arvatud erakasutuse osa; variandis „eraisik“ on see mahaarvamine tööga seotud kilomeetrite eest, niivõrd kui see on ette nähtud. Selle rea numbrid tuleb võtta ametlikust allikast või palgaarvestusest — see artikkel neid teadlikult ei anna.

Kõige kasulikum osa tuleb lõpus ja jäetakse peaaegu alati vahele: tundlikkus. Arvuta sama tabel veel kaks korda, üks kord tunduvalt suurema ja üks kord tunduvalt väiksema erasõitude kilomeetrite arvuga. Kui tulemus seejuures ümber pöördub, tead, et otsus sõltub eeldusest, mitte faktist — ja et see tuleb üle vaadata niipea, kui sõiduharjumused muutuvad.

Allpool toodud punktid saab selgeks teha ühe vestlusega — tööandja, raamatupidamisbüroo või maksunõustajaga ning siduvate väärtuste puhul pädeva asutusega. Need ei ole maksunõustamine, vaid loetelu sellest, mida pead teadma, et sellist nõustamist üldse pidada.

Ükskõik, kuidas sidumine lõpuks välja kukub: alguses on auto, millel on hind, ja see hind mõjutab iga varianti. Kindlamäärase hindamise puhul sõltub soodustus auto väärtusest; tõendamise meetodi puhul sõltuvad kogukulud ostuhinnast ja väärtuse langusest. Soodsamalt ostetud auto on mõlemas variandis soodsam.

Seepärast tasub hindu Euroopa turgude lõikes võrrelda ka siis, kui auto registreeritakse lõpuks ettevõtte nimele. Sama mudel, sama aastakäik, võrreldav läbisõit — turgudevahelised erinevused on firmaautode puhul samad mis eraautode puhul.

Carvexia näitab kuulutusi ja hindu ega ole ühegi ostu-, liisingu- ega töölepingu osapool. See artikkel kirjeldab, kuidas arvutus on üles ehitatud; siduvad väärtused ja nende kohaldamise sinu olukorrale annavad pädev maksuhaldur, sinu tööandja või maksunõustaja.