Müük välismaale: eksport, numbrimärgid, vastutus

Ostu-müügilepingus endas muutub vähe: autot võid müüa kellele tahes ja leping jääb kahe eraisiku vaheliseks lepinguks. Muutuvad kolm praktilist asja — kuidas auto ära viiakse, milliseid dokumente ostja oma riigis vajab ning millal ja kuidas sinu registreering lõpeb.

Lisaks tuleb neljas, mis torkab silma alles siis, kui midagi läheb viltu: nõuete maksmapanek üle riigipiiride on tülikas. Vaidlus naabruskonnast pärit ostjaga on ebameeldiv, vaidlus teisest riigist pärit ostjaga on praktiliselt lootusetu, kui summa pole suur. Seepärast on makse ja dokumenteerimine siin veelgi tähtsamad kui tavaliselt.

Suurim vahe ei ole aga „kodumaa“ ja „välismaa“ vahel, vaid „ELi siseturu piires“ ja „üle tollipiiri“ vahel. Müügile Saksamaalt Austriasse kehtib midagi muud kui müügile Šveitsist Saksamaale ja see vahe on tollideklaratsioon.

Kui müüd ühest ELi liikmesriigist ostjale teises liikmesriigis, ei ole tollideklaratsiooni ega eksporti tolliõiguslikus mõttes. Auto viiakse üle, mitte ei ekspordita. Praktikas tähendab see: pole tolliasutust, pole ekspordi saatedokumenti, pole kaubakoodi — ainult ostu-müügileping, dokumendid ja küsimus, kuidas auto kohale jõuab.

Maksustamise mõttes jääb eraisiku müük eraisiku müügiks: sa ei märgi arvele käibemaksu ega maksa seda riigile, sest sa ei ole ettevõtja. Ostja ei maksusta soetust oma riigis, kuni tegu on kasutatud autoga — ta maksab seal üksnes registreerimisega seotud tasud ja maksud.

Erand on „uus sõiduk“ ja see mõiste on kitsam, kui igapäevane keelekasutus laseb arvata: siseturu reeglid määratlevad selle kahe läve kaudu — auto vanuse ja läbisõidu järgi. Kui auto jääb mõlemast lävest allapoole, maksustatakse soetus sihtriigis ka siis, kui eraisik müüb eraisikule. Millised läved konkreetsel juhul kehtivad, saab teada Saksamaa föderaalsest maksuametist (Bundeszentralamt für Steuern) või sihtriigi maksuhaldurilt.

Šveits ei kuulu ELi tolliterritooriumisse. Auto, mis müüakse sealt mõnda ELi riiki, eksporditakse ja imporditakse sihtriiki — deklareerimisega mõlemal pool piiri. Šveitsi poolel on pädev föderaalne tolli- ja piirivalveamet (Bundesamt für Zoll und Grenzsicherheit), teisel pool impordiriigi tolliasutus.

Sinu jaoks müüjana on see vähem vaeva, kui kõlab, sest impordikulud langevad ostjale, mitte sulle: imporditollimaksud, impordi käibemaks ja võimalikud registreerimismaksud arvestatakse sihtriigis auto väärtuse ning olenevalt riigist ka mootori töömahu, kaalu või CO₂-heite järgi. Kehtivad määrad leiab vastava tolli- ja maksuhalduri juurest ning need muutuvad — seepärast pole siin ühtegi arvu.

Sinu panus on dokument, millel see arvestus põhineb: korrektne ostu-müügileping hinna, kuupäeva, šassiinumbri (VIN) ja mõlema poole aadressiga. Käsitsi kirjutatud paberitükk ilma šassiinumbrita valmistab sihtriigi tollile raskusi ning täpsustavad küsimused jõuavad ostjani, kes esitab need siis sulle.

Registreerimine välismaal kukub harva läbi auto enda pärast ja sageli puuduva dokumendi tõttu. Järgmised dokumendid on need, mida registreerimisasutused küsivad — ja mis sul on olemas või mida saad mõningase ajavaruga hankida.

Selgita dokumentide küsimus enne ostja kohalesõitu, mitte üleandmisel. Vastavussertifikaadi järeltellimine tootjalt võtab aega nädalaid ning ostja, kes on sõitnud kolmsada kilomeetrit, et avastada, et tal puudub otsustava tähtsusega paber, kas ei osta üldse või hakkab hinda uuesti läbi rääkima.

Teid on kolm ja kõik kolm peaks ostja olema enne üleandmist selgeks teinud. Haagisel on kõige lihtsam: pole registreerimist, pole kindlustusküsimust, pole arutelu. See maksab ostjale raha ja sulle mitte midagi.

Teine tee on ekspordinumbrimärgid. Saksamaal väljastab need registreerimisasutus tähtajaliselt kindlustustõendi alusel, mis katab kehtivusaja; Šveitsis täidavad sarnast ülesannet tollinumbrimärgid (Zollschilder). Mõlemad on seotud tingimustega ja mõlemat peab taotlema ostja — üldjuhul isiklikult ja auto dokumendid käes.

Kolmas tee on kõige riskantsem: ostja sõidab minema sinu numbrimärkidega ja lubab need tagasi saata. Seda juhtub sageli ja see läheb sageli viltu. Kuni numbrimärgid on sinu nimel, langevad sinu kanda ka kindlustusmakse, maks ja iga rikkumine — ja teisest riigist ei saa sa tagasi ei üht ega teist.

See lõpeb registrist kustutamisega, mitte üleandmisega. Seda lauset tasub välismaale müües kaks korda lugeda, sest erinevalt siseriiklikust müügist ei registreeri ostja autot sinu riigi asutuses ümber — ta registreerib selle oma riigis ja sinu asutus ei pruugi sellest kunagi teada saada.

Seepärast on piiriülene müük just see juhtum, kus registrist kustutamine enne üleandmist tasub end peaaegu alati ära. Sa tagastad numbrimärgid, ostja korraldab haagise või ekspordinumbrimärgid ja hetkel, mil ta minema sõidab, pole sul autoga enam mingit pistmist.

Kui annad auto erandkorras üle registreerituna, siis koos võõrandamisteatega registreerimisasutusele, teatega kindlustusandjale veel samal päeval ja ostja isikut tõendava dokumendi koopiaga käes. Saksamaal on võõrandamisteade (Veräusserungsanzeige) vahend, mis võtab sinu nime asjast välja; Šveitsis käib tee numbrimärkide tagastamise kaudu.

Reeglid on samad mis riigisiseselt, ainult ajasurve on suurem, sest ostja on kohale sõitnud ja tahab tagasi. Just sellele panustavad paljud välismaise seosega pettusekatsed: kaugus tekitab põhjusi, miks midagi kohe ei õnnestu.

Praktikas kehtib: makse Euroopa maksepiirkonnas käib eurodes tavalise ülekande või välkmaksena ning välkmakse on see tee, mis üldse võimaldab kohtumist laupäeva pärastlõunal. Maksed eurot mittekasutavatest riikidest võtavad kauem aega ja nõuavad tasusid; kes sellise makse ette teatab, peaks selle algatama juba enne kohtumist, mitte selle ajal.

Ja nagu igal pool, kehtib see üks lause, millel kõik püsib: võtmed ja dokumendid alles siis, kui kogu summa on lõplikult sinu kontol, kontrollituna sinu enda pangarakenduses. Carvexia ei vahenda makseid ega hoia raha tagatiskontol — sinu ja teisest riigist pärit ostja vahel ei ole kedagi, kes appi tuleks.

Kirjuta leping keeles, mida mõlemad valdavad, ja kui ühist keelt pole, siis kakskeelsena kõrvuti. Leping, mida üks pool ei lugenud, sest ta ei osanud seda lugeda, on igas vaidluses kõige nõrgem koht — ja sellele viidatakse kindlasti.

Sisu poolest lisandub tavalistele punktidele kolm: ostja täielik välismaine aadress koos isikut tõendava dokumendi numbriga, märge selle kohta, kuidas auto riigist lahkub, ning ostja selgesõnaline kohustus registreerida auto oma riigis ja tõendada sulle registreerimist. Viimane punkt maksab sulle ühe lause ja säästab vajaduse korral kuid.

Puuduste eest vastutuse välistamise võtad lepingusse nagu iga teise eraisikute müügi puhul, kahe teadaoleva piiranguga: see katab tundmatu, mitte varjatu, ega aita omaduste puhul, mille oled ostjale lubanud. Milline õigus lepingule kohaldub, võib piiriülese müügi puhul olla vaidlusalune — veel üks põhjus korraldada tehing nii, et pärast üleandmist ei jääks midagi selgitada.