Elektriauto kindlustus: millele poliisis tähelepanu pöörata

Ajam ei muuda põhiülesehituses midagi. Liikluskindlustus katab kahjud, mida tekitad teistele, osakasko selliseid sündmusi nagu vargus, tulekahju, klaasipurunemine, torm ja looma hammustus, täiskasko lisaks ise põhjustatud õnnetusi ja vandalismi. See, kuidas neid osi valitakse ja kuidas kindlustusmakse kujuneb, kehtib elektriautode puhul samamoodi nagu kõigi teiste puhul.

Erinev on väärtuse jaotus. Elektriauto puhul on suur osa auto väärtusest ühes komponendis, kõrgepingeakus, ja see asub seal, kuhu auto saab löögi nii põhjaga vastu takistust minnes kui ka õnnetustes: põhjas. Lisaks on osi, mida sisepõlemismootoriga autol ei ole — laadimiskaablid, laadimispesa, kõrgepingejuhtmed, paljudel omanikel seinalaadija —, ja kahjuliike, mis tema puhul rolli ei mängi, näiteks rike, mille põhjustab ülepinge laadimisel.

Seetõttu tasub elektriauto puhul eriti hoolikalt vaadata põhikaitse kõrval olevaid klausleid. Kaks sarnase kindlustusmaksega pakkumist võivad kahju korral maksta väga erinevaid summasid. Kes võrdleb, paneb kõrvuti tingimused, mitte ainult hinnad.

Kaskokindlustus katab kahjud, mille põhjustab äkiline sündmus: õnnetus, tulekahju, üleujutus. Aku puhul kehtib sama — kui see saab õnnetuses kahjustada, on see kaskokahju nagu iga teine. Kindlustatud ei ole seevastu see, mis iga akuga aja jooksul juhtub: mahutavuse vähenemine. Vananemine on kulumine ja selle eest ei vastuta ükski kindlustus, vaid parimal juhul tootja akugarantii.

Vahepeal on hall ala ja seal lähevad poliisid lahku. Mis saab rikkest, mille põhjustas lühis, ülepinge laadimisel, süvatühjenemine pärast pikka seisakut või kasutusviga? Tavapoliisis on sellised kahjud sageli välistatud, sest neid käsitletakse kasutus- või käsitsemiskahjuna. Mõni kindlustusandja pakub elektriautodele laiendatud akukaitset, mis hõlmab just neid juhtumeid. Kas see seda teeb, on kirjas tingimustes, mitte kaitse nimetuses.

Teine punkt puudutab auto põhja. Pärast põhjaga vastu takistust minemist või lööki altpoolt nõuavad mõned tootjad, et aku kontrollitaks ja kahjustuse korral vahetataks täielikult või osaliselt, selle asemel et seda parandada. Nii saab väikesest põhjusest suur arve. Kas kindlustus siis vahetuse eest maksab, on küsimus, mis tuleb selgeks teha enne kahju.

Kasutatud auto puhul lisandub küsimus: kas aku, mis on juba mahutavust kaotanud, asendatakse kahju korral ilma mahaarvamiseta või kulumi mahaarvamisega ehk põhimõttel „uus vana eest“? Mõned tingimused näevad sellise mahaarvamise ette vanuse või seisukorra järgi, teised loobuvad sellest selgesõnaliselt.

Mobiilne laadimiskaabel on kallis lisaseade ja see varastatakse või saab kahjustada sageli seal, kus keegi kõrval ei seisa: laadimisposti juures, garaažis, pagasiruumist. Kas poliis kindlustab selle auto lisavarustusena, ainult siis, kui see on autos, või ka siis, kui see on ühendatud, ja kas vargus avalikus laadimisjaamas on kaetud, on kirjas tingimustes. Küsi kõigi kolme juhtumi kohta.

Seinalaadija on teine juhtum. Kuna see on seinale paigaldatud, kuulub see olenevalt riigist ja lepingust pigem hoone- või kodukindlustuse kui autokindlustuse alla. Mõned autopoliisid hõlmavad seda siiski, näiteks varguse, vandalismi või ülepinge vastu. See ei ole põhjus topeltkaitseks, kuid on põhjus korra selgeks teha, milline leping millise kahju katab.

Kivinugis ei ole elektriauto puhul kõrvaline teema. Ta närib voolikuid ja juhtmete isolatsiooni ning kõrgepingejuhtmete puhul on parandus töömahukam, sest nende kallal tohivad töötada ainult vastava väljaõppega töötajad. Osakasko katab paljudes poliisides nugise närimiskahju, kuid sageli ainult otsese kahju näritud osale. Järelkahjud teistele komponentidele on sageli kindlustatud ainult laiendatud kaitsega ja ka siis piiratud maksimumsummaga — elektriauto puhul on just see summa number, mida tasub vaadata.

Kasutatud elektriauto ostmisel tasub kaablite küsimus lisada ka ostueelsesse kontrolli: millised kaablid on kaasas ja mis seisukorras. Carvexial on elektriautode puhul müüja väidete hulgas küsimus „Kas laadimiskaabel on kaasas?“ — see on müüja väide, kontrollimata, kuid põhjus üleandmisel kaablid üle lugeda.

Totaalkahju korral maksab kasko põhimõtteliselt asendusväärtuse ehk turuväärtuse: summa, mida võrreldav sõiduk kahju toimumise ajal maksab. Elektriauto puhul on seda väärtust raskem määrata kui sisepõlemismootoriga auto puhul, sest hinnakirjahinnad, mudelipõlvkonnad ja akuversioonid muutuvad kiiremini ning kasutatud autode turg kõigub tugevamalt.

Totaalkahju võib pealegi tekkida varem, kui arvatakse. See on olemas, kui remont maksab rohkem, kui auto veel väärt on, ja kuna aku on nii kallis, võib õnnetus, milles aku kahjustub, muuta muidu parandatava auto majanduslikult totaalkahjuks. See ei ole erijuhtum, vaid tavaline arvutus, lihtsalt kallima komponendiga.

Selle väärtuse languse eest kaitsevad lisakaitsed, mis maksavad esimestel aastatel rohkem kui turuväärtuse: uushinna- või ostuhinnahüvitis, Šveitsis nn Zeitwertzusatz (lisakaitse turuväärtusele). Elektriauto puhul loeb peenkiri. Millisel alusel arvestatakse uushinda — kas hinnakirjahind ostu ajal või järglasmudeli tänane hind, mis võib olla madalam? Kas ostuhinda arvestatakse koos riikliku ostutoetusega või ilma, kui selline toetus oli? Ja kas kaitse kehtib ka kasutatuna ostetud autole?

Kes on auto liisinud või ostnud laenuga, peaks lisaks kontrollima vahet selle vahel, mida kasko maksab, ja selle vahel, mida leping veel nõuab. Elektriauto puhul võib see vahe olla suurem, kui turuväärtus langeb kiiremini, kui leping eeldas. GAP-kaitse katab selle; mõnes liisingulepingus on see sees, laenu puhul tavaliselt mitte.

Kahjustatud elektriautot ei saa vastu võtta iga pukseerimisteenus ega iga töökoda. Paljusid mudeleid ei tohi pukseerida pöörlevate veoratastega ja need tuleb vedada platvormil. Pärast õnnetust, mille puhul kahtlustatakse akukahjustust, pargitakse auto mõnikord esialgu eraldi ja kõrgepingekomponentide kallal tohivad töötada ainult vastava kvalifikatsiooniga töötajad.

Kindlustuse jaoks tähendab see, et küsimus ei ole ainult selles, kas pukseerimine on kaetud, vaid ka selles, kuhu. Mõned autoabikaitsed ja assistance-teenused maksavad transpordi kuni lähima töökojani — ja lähim ei pruugi elektriauto puhul olla see, mis tohib seda remontida. Paremad on tingimused, mis hõlmavad selgesõnaliselt transporti sobivasse töökotta või margiesindusse, ka pikema vahemaa taha.

Lisaks on kaks kuluartiklit, millele vaevalt keegi mõtleb: hoiukulud, kui õnnetusauto seisab pärast akukahjustust kauem eraldi platsil, ja tühja akuga teele jäämine. Kas poliis või autoabikaitse maksab transpordi lähimasse laadimisjaama, sõltub lepingust; autoklubi autoabi võib selleks olla parem valik kui autokindlustus.

Järgmisi küsimusi saab esitada igale kindlustusandjale enne lepingu sõlmimist ja vastused tasub saada kirjalikult pakkumisse või tingimustesse. Kes on saanud neile vastused kahe või kolme pakkumise kohta, võrdleb kaitseid, mitte kindlustusmakseid.

Vastuseid ei saa kindlustusmaksest välja lugeda. Pakkumine, mis on odavam, sest see välistab osa neist punktidest, ei ole soodsam, vaid väiksem. Kuidas kindlustusmakse kujuneb ja millal kõrgem omavastutus end ära tasub, on kirjas eraldi artiklites; elektriauto puhul tuleb enne seda arvutust küsimus, mis üldse on kaetud.