Esimene nädal ostetud autoga

Kaks asja on sel nädalal soodsamad kui kunagi hiljem. Üks on puudus: mida lühemat aega on auto sinu käes olnud, seda lihtsam on tõendada, et see oli olemas juba varem, ja seda vähem on vaidlust selle üle, kes selle põhjustas. Teine on kuluv osa: pidur, mille avastad enne, kui oled sellega kaks tuhat kilomeetrit sõitnud, on lihtsalt pidur, mitte pidurikahjustus.

Lisaks on kolmas punkt, millel pole rahaga pistmist. Sa ei võtnud üle ainult autot, vaid ka võõra inimese hooldusotsused — millise õliga ta sõitis, millise töö ta edasi lükkas, millist heli ta harjus kuulmata jätma. Need otsused mõjuvad edasi ja neid pole kuskil kokku võetud.

Seepärast on sel nädalal neli ülesannet: paberid korda teha, kindlaks teha, mis autole üldse kuulub, mõõta nullpunkt ja lugeda läbi hooldusdokumendid. Kõik neli kokku võtavad ühe õhtu ja ühe laupäeva hommikupooliku.

Kord erineb riigiti ja ühe riigi sees sageli ka piirkonniti (Šveitsis kantoniti) või registreerimisasutuseti: kes kustutab auto registrist, kes registreerib, mis järjekorras, milliste dokumentidega ja millise kindlustustõendiga. Siduv on alati see asutus, mis sõiduki registrisse kannab — mitte see, mida müüja rääkis, ega ka see, mis kehtis eelmise auto puhul.

Koht, kus asi võib kalliks minna, on kindlustuskaitse lünk. Hetke vahel, mil auto saab sinu omaks, ja hetke vahel, mil sellel on kehtiv liikluskindlustus, ei tohi olla ühtegi sekundit, mil see avalikul teel liigub. Tee enne üleandmist selgeks, kuidas kindlustuskaitse tekib, ja lase endale kinnitada, mis hetkest see kehtib.

Seejärel koonda kõik ühte kohta: ostu-müügileping, registreerimisdokumendid, kindlustuspoliis, hooldusraamat, arved, ülevaatuse protokollid. Üks kaust — füüsiline või fotodena telefoni kaustas. Selleks kulub kakskümmend minutit ja müügil tasub see end puhtas rahas ära — dokumendid, mis kohtumisel laual on, liigutavad hinda; dokumendid, mida lubatakse hiljem järele saata, ei liiguta.

Kasutatud auto tuleb harva täiskomplektina. Puudujääk ei torka silma, kuni midagi ei juhtu, ja muutub kalliks just sel hetkel, kui midagi juhtub. Tühjenda auto korra täielikult — pagasiruumi põrand, külgsahtlid, tööriistakast, kindalaegas, põrandaalused panipaigad — ja pane kõik lauale.

Varuvõtit ei kontrolli sa seda vaadates, vaid sellega auto avades, lukustades ja mootorit käivitades. Raadiovõtme puhul kuulub selle juurde patarei ja ka korpuses olev mehaaniline hädavõti. Võti, mis ainult näeb välja nagu võti, tähendab järgmise kaotuse korral töökojakülastust koos programmeerimisega.

Nullpunkt ei ole tehniline kontroll, vaid hetkeseis, millega hiljem võrdled. See koosneb numbritest, mille ise kogud, ja kuupäevast. Ilma selleta ei tea sa poole aasta pärast, kas õlitase on langenud või on see alati seal olnud.

Rehvirõhku mõõdetakse külmalt ehk enne, kui autoga on sõidetud, ja võrreldakse väärtusega, mis on kirjas autol endal — juhiukse kleebisel, kütusepaagi luugil või kindalaekas. Sealsamas on tavaliselt ka teine, kõrgem väärtus täiskoormuse jaoks. See väärtus on autopõhine ja seda ei saa võtta juhendist; igal mudelil on oma.

Mustri sügavust mõõda iga rehvi puhul mitmest kohast üle kogu laiuse, kindlasti ka sisemiselt õlalt. Just seal kulub rehv kõigepealt, kui kokkujooks pole õige, ja just seal ei näe seda, kui vaatad ainult väljast. Pane kirja neli väärtust, mitte üks.

Planeeri esimesse nädalasse sõit, mis on piisavalt pikk, et kõik soojeneks — mootor, käigukast, diferentsiaal, väljalaskesüsteem. Poeskäik seda ei saavuta. Sõida ilma raadiota, väikesel kiirusel avatud aknaga, ja käsitle iga heli infona, mitte tüütusena.

Sirgel teel võta korraks käed roolilt ja vaata, kuhu auto tõmbab — teel on põikikalle, seetõttu ei ole kerge tõmme paremale iseenesest veel leid. Selge tõmme on. Vibratsioon, mis tekib kindlal kiirusel ja sellest kõrgemal kaob, on tasakaalustamatus; vibratsioon, mis kiirusega kasvab, ei ole.

Pidurda kord suuremalt kiiruselt jõuliselt, tühjal teel, pilk tahavaatepeeglis. Kontrollid kolme asja: kas auto jääb otse, kas pedaal pulseerib ja kas pedaali käik survepunktini muutub, kui pidurdad kaks korda järjest. Seejärel seisupidur tõusul, kindluse mõttes sisselülitatud käiguga.

Istu üks õhtu hooldusraamatu ja arvetega maha ning koosta neist kaks nimekirja. Esimene: mida tehti, millal ja millise läbisõidu juures. Teine, ja see on olulisem: mida dokumentides kunagi ei esine.

Tööd, mis ajaloost tavaliselt puuduvad, on need, mis tuleb teha aja, mitte kilomeetrite järgi, ja mida keegi ei märka, kuni need on tegemata: pidurivedelik, jahutusvedelik, automaatkäigukasti õli, nelikveo lamellsiduri õli, diferentsiaaliõli, salongifilter. Ükski neist ei anna endast eelnevalt märku.

Mõlemast nimekirjast saab kaheteistkümne kuu plaan: mis on kindlasti tulemas, mis on tõenäoliselt tulemas ja mida lasta järgmisel töökojakülastusel kontrollida, sest dokumendid vaikivad. See plaan on vahe remondi vahel, mis tuleb üllatusena, ja kulu vahel, mille puhul on aega võrrelda kahte pakkumist.

Kõige sagedasem ja kallim viga on järjekord: lasta parandada, maksta arve ja alles seejärel müüjaga ühendust võtta. Kes nii toimib, on tõendi kõrvaldanud enne, kui keegi seda näinud on, ja peab hiljem läbi rääkima pelga väite üle.

Toimiv järjekord on teistsugune. Dokumenteeri — fotod, kuupäev, läbisõit, sümptomi kirjeldus oma sõnadega, ilma hinnanguta põhjuse kohta. Seejärel teata müüjale kirjalikult ja asjalikult, paludes vastust kindlaks kuupäevaks. Alles siis hangi diagnoos, ja nimelt kirjalikult, enne kui keegi midagi lahti võtab.

Millised õigused sul seejuures on, sõltub sellest, kas müüja oli eraisik või ettevõte, millises riigis leping sõlmiti ja mis lepingus kirjas on. See ei ole kõrvalmärkus, vaid kogu küsimus — ja sellele vastab vastava riigi õigus, mitte müüja ega juhend. Esimese sammu dokumentatsioon on kasulik igal juhul.

Pärast esimest nädalat vajab auto vähe, aga regulaarselt. Kord kuus rehvirõhk külma auto juures ja pilk ümber auto, kord kvartalis õlitase, kord aastas aus ülevaade piduritest. See ei ole autohooldus, vaid raamatupidamine: paned kirja, kuidas numbrid on nullpunktiga võrreldes muutunud.

Iga arve läheb samasse kausta, kohe, mitte aasta lõpus. Kes müüb, müüb lõpuks ka selle kausta — ja ostja usub arvete virna rohkem kui ühtegi lauset kuulutuses. Virn ei teki tagantjärele.