Müüja vastutuse välistamine: lause, mis peab vett

Ilma erikokkuleppeta vastutab ka eraisikust müüja selle eest, et asjal pole üleandmise hetkel puudusi. See on seadusest tulenev tavaolukord, mitte kaubanduse eripära: Šveitsis on müüja vastutus puuduste eest sätestatud võlaõigusseaduses (Obligationenrecht), Saksamaal tsiviilseadustikus (Bürgerliches Gesetzbuch), ja mõlemal juhul kehtib see seni, kuni pooled ei lepi kokku teisiti.

Just see kokkulepe ongi välistamine. See nihutab varjatud puuduste riski müüjalt ostjale: olgu selleks roostekolle tihendi all, juba väsinud käigukast või silindripea tihend, mida keegi pole näinud. Kaksteist aastat vana autot paari tuhande euro eest ei saagi eraisikuna teisiti müüa, sest keegi ei saa vastutada seisukorra eest, mida ta ise ei tunne.

Kahte asja see aga välja ei lülita ja mõlemad on põhjus, miks müüjad hoolimata välistamisest kohtus kaotavad: omadused, mille sa sõnaselgelt kinnitasid, ja puudused, mida sa teadsid ja varjasid. Ülejäänud artikkel keerleb nende kahe lünga ümber, sest lause ise on kiiresti kirja pandud.

Kasutatav sõnastus on lühike ega jäta tõlgendamisruumi: „Sõiduk müüakse, välistades igasuguse müüja vastutuse asja puuduste eest. Ostja on sõiduki üle vaadanud ja sellega proovisõidu teinud.“ Rohkem pole vaja ja rohkem ka ei aita. Pikad internetist pärit klauslikogumid pärinevad sageli ettevõtlusõigusest ega sobi eraisikute müügile.

Sõnavalikust tähtsam on see, kus lause asub ja kuidas see sinna jõuab. Lause tuleb panna allkirjastatud lepingusse, mitte kuulutusse ega sõnumisse. Ja see peab olema lepingus, mille mõlemad on enne allkirjastamist läbi lugenud — lause, mille lisad pärast üleandmist, ei mõju tagasiulatuvalt.

Mõlemad õiguskorrad tõmbavad sama piiri, isegi kui see on erinevalt sõnastatud. Šveitsi võlaõigusseadus (Obligationenrecht) loeb vastutusest vabastamise kehtetuks, kui müüja on puudused ostja eest pahatahtlikult varjanud. Saksa tsiviilseadustik (BGB) ütleb, et müüja ei saa vastutuse välistamisele tugineda niivõrd, kuivõrd ta on puuduse pahatahtlikult varjanud. Tulemus on mõlemas riigis sama: lause katab teadmata puudused, mitte maha vaikitud puudusi.

Pahatahtlik varjamine ei eelda vandenõu. Piisab sellest, et sa teadsid olulisest puudusest või pidasid seda võimalikuks, teadsid, et see on ostja jaoks tähtis, ja ei öelnud siiski midagi. Kolme aasta tagune avariikahju, jaotusketi kõlin külmkäivitusel, kliimaseade, mis puhub kevadest saati vaid leiget õhku, mootoriõli kulu, mille pärast lisad õli iga kahe tuhande kilomeetri järel — need on juhtumid, millest hiljem saavad kohtuasjad.

Vastupidine on tegelikult hea uudis: mida sa ütled, seda ei saa sulle enam ette heita. Müüja, kes nimetab avariikahju lepingus, ei müü halvemini — ta müüb ühe korra, selle asemel et kaks korda läbi rääkida, ja tal on pärast rahu.

„Sõidukil on mitmesuguseid puudusi“ ei aita midagi. Koondlause ei kirjelda ühtegi konkreetset puudust ja millegi üle, mida ostja ei saanud märgata, pole ta ka otsustanud. Kasutatav on loetelu, mis nimetab iga punkti nii, et kõrvaline isik selle üles leiab.

Kui üksikasjalik, see ei sõltu auto väärtusest, vaid sellest, kui üllatav oleks punkt ostja jaoks. Rooste viieteistaastasel universaalil ei üllata kedagi; sama auto vahetatud lävepakk küll.

Välistamine katab selle, mida auto ei suuda. See ei kata seda, mida sa väitsid, et auto suudab. Kui kuulutuses on kirjas „avariivaba“, „täieliku hooldusraamatuga“ või „peale minu pole omanikke olnud“, siis on see väide auto omaduste kohta — ja kui see on vale, ei aita ükski välistamine, sest see puudutab ainult vastutust puuduste eest, mitte vastutust lubaduse enda eest.

Kõige rohkem pahandust teevad sõnad, mis kõlavad süütult: avariivaba, värske tehnoülevaatus (Saksamaal TÜV, Šveitsis MFK), hooldusraamatuga, mittesuitsetaja auto, esimene omanik. Igaüks neist on kontrollitav ja igaüks neist on lõpuks faktiväide, mida pead vaidluse korral tõendama.

Kaks vastumürki: esiteks väida ainult seda, mida suudad tõendada, ja teiseks kirjuta juurde, mida sa tead. „Avariivaba, niipalju kui mulle teada — ostsin auto 2019. aastal 60 000 km läbisõiduga“ on aus ja juriidiliselt hoopis teistsugune väide kui „avariivaba“.

Välistamine ise toimib mõlemas riigis sama mustri järgi, tähtajad ja kohustused pärast seda aga mitte. Šveitsi õigus tunneb kontrollimise ja puudusest teatamise kohustust: ostja peab auto pärast üleandmist üle vaatama ja puudusest viivitamata teatama, vastasel juhul loetakse asi heakskiidetuks. Saksa õigus ei tunne eraisikute ostu puhul sellist viivitamatut teatamist nii rangel kujul.

Seevastu on Saksamaal eraisiku ja ettevõtja piir rangemalt tõmmatud. Kes ostab ja müüb autosid regulaarselt edasi, loetakse mingil hetkel ettevõtjaks ja siis kohaldub tarbijamüük (Verbrauchsgüterkauf) — välistamine eraisiku suhtes pole seal võimalik. Kus see piir täpselt kulgeb, otsustavad kohtud iga juhtumi puhul eraldi; pool tosinat müüki aastas ei ole kohtupraktika järgi igatahes enam iseenesestmõistetavalt eraviisiline.

Seadusjärgsed tähtajad, mille jooksul ostja saab üldse veel midagi nõuda, on mõlemas riigis suurusjärgus üks kuni kaks aastat alates üleandmisest ning on kirjas vastavalt Šveitsi võlaõigusseaduses või Saksa tsiviilseadustikus. Konkreetse juhtumi tähtaeg on mõistlikum sealt järele vaadata kui loota juhendis toodud andmetele — ka sellele juhendile.

Esimene refleks on enamasti vale. Ei järsk „lepingus on kirjas“ ega järeleandlik „maksan poole“ aita enne, kui tead, millega on tegu. Palu ostjal puudus kirjalikult kirjeldada, koos kuupäeva, läbisõidu ja võimaluse korral töökoja diagnoosiga. Pärast seda saab hinnata, kas asi üldse jääb sinu vastutuse aega.

Kolm küsimust otsustavad peaaegu alati tulemuse: kas puudus oli olemas juba üleandmisel või tekkis see hiljem? Kas sa teadsid sellest? Kas sa kinnitasid vastupidist? Kui kõik kolm vastust räägivad sinu kasuks, peab välistamine vett. Kui üks räägib vastu, on kokkulepe enamasti odavam kui vaidlus.

See, mis sind seejuures aitab, on loodud üleandmise päeval või üldse mitte: leping koos puuduste loeteluga, fotod seisukorrast, üleandmise-vastuvõtmise akt kellaaja ja läbisõiduga. Kellel see on, peab lühikese vestluse. Kellel pole, peab pika.

See ei asenda registrist kustutamist ega teadet kindlustusele. Seni kuni auto on registreeritud sinu nimele, tabavad sind uue juhi trahvid, tasud ja kindlustusmaksed — seda ei muuda ka parim ostu-müügileping. See ei asenda ka ostja kontrollimist ega turvalist makset; kes pole raha kunagi kätte saanud, vaidleb millegi muu kui puuduste üle.

Ja see ei asenda dokumente. Hooldusraamat, ülevaatuse aruanne ja viimaste suuremate tööde arved ei ole ainult hinnaargumendid, vaid tõend selle kohta, mida sa teadsid ja mida mitte. Müüja, kes esitab kõik, mis tal on, on hiljem heas positsioonis, isegi kui midagi läheb katki.

Carvexia ei ole ühegi sellise müügi pool. Turuplats avaldab kuulutuse ja võimaldab ühendust võtta; lepingu, makse ja üleandmise lepivad ostja ja müüja omavahel kokku. Seepärast peab lause lepingus olema nii täpne — nende vahel pole kedagi, kes seda vaidluse korral tõlgendaks.