Seadusjärgne vastutus ja garantii ei ole sama asi

Müüja seadusjärgne vastutus — Šveitsis Sachgewährleistung, Saksamaal Mängelhaftung — on seadusest tulenev nõue müüja vastu selle eest, et autol olid üleandmise hetkel kokkulepitud omadused. Seda ei pea keegi kokku leppima; see kuulub ostu-müügilepingu juurde nagu kohustus hind tasuda. Võlgnik on alati isik või ettevõte, kes sulle auto müüs, ja mitte keegi teine.

Garantii on omaette leping. Seda lubab tootja, edasimüüja või kindlustusandja ja see, mida garantii katab, on kirjas üksnes selle enda tingimustes. See lisandub seadusest tulenevatele nõuetele ega asenda neid — edasimüüja ei saa seadusjärgsest vastutusest vabaneda sellega, et müüb selle asemel garantii.

Sellest eristusest tuleneb esimene praktiline järeldus: probleemi korral võib sul olla kaks adressaati ning neil on erinevad tähtajad, erinevad eeldused ja erinevad tõendamisreeglid. Kes kontrollib mõlemat, selle asemel et rahulduda esimese vastusega, on reeglina paremas positsioonis.

Puudus on kõrvalekalle sellest, mis oli kokku lepitud või mida võis selle auto puhul oodata. Mõõdupuu ei ole uue auto seisukord, vaid vanus, läbisõit, hind ning kõik, mis on kirjas kuulutuses ja lepingus. Kaheteistaastasel autol, mille piduriklotsid on kulunud, puudust ei ole; samal autol, millel on varjatud avariikahju, on.

Seetõttu on iga kirjeldus kuulutuses ühtlasi väide auto omaduste kohta. „Avariivaba“, „läbisõit näidikult loetud“, „katkematu hooldusraamat“, „kaks eelmist omanikku“ — need ei ole reklaamisõnad, vaid väited, mille järgi mõõdetakse seisukorda, mille eest müüja vastutab. Kes need kirja paneb, ahendab sellega ruumi, mille hilisem välistamine talle veel jätab.

Piir puuduse ja kulumise vahel on kasutatud auto puhul kõige sagedasem vaidlusküsimus ja see ei kulge mööda detaili, vaid mööda ootust. Kuluv osa, mis ütleb üles varem, kui selle läbisõidu juures tavaline, võib vägagi olla puudus; osa, mis on plaanipäraselt oma eluea lõpus, ei ole. Sellele küsimusele vastab praktikas töökoja hinnang, mitte arvamus.

Müüja ei vastuta selle eest, et auto kunagi katki ei lähe, vaid selle eest, et see oli üleandmisel korras. Kahju, mis tekib kolm kuud hiljem, annab nõudeõiguse ainult siis, kui selle põhjus oli olemas juba üleandmisel. Just selle punkti ümber keerlevad peaaegu kõik vaidlused.

Seda punkti peab põhimõtteliselt tõendama see, kes sellele tugineb — ehk ostja. Kui tarbija ostab ettevõtjalt, pöörab Saksa õigus selle koormuse teatud algperioodiks pärast üleandmist ümber: selles faasis eeldatakse, et puudus oli juba olemas, ja edasimüüja peab näitama vastupidist. Šveitsi õigus sellist üldist ümberpööramist ei tunne; seal jääb koormus ostjale, mis annab varajasele ja dokumenteeritud hinnangule täiendava kaalu.

Praktikas tähendab see mõlema riigi jaoks sama: nõude väärtuse otsustavad tõendid, mis tekivad esimestel päevadel. Dateeritud töökoja hinnang, fotod, läbisõit üleandmisel ja kuulutuse kirjalik kirjeldus on koos väärt rohkem kui ükskõik milline hilisem mälestus sellest, mida öeldi.

Siin lähevad kaks õiguskorda selgelt lahku ja tõsisel juhul võib see vahe maksta kogu nõude. Šveitsi õigus nõuab ostjalt, et ta vaataks asja pärast üleandmist üle, niivõrd kui see on tavapärane, ja teataks avastatud puudusest viivitamata. Kes ootab, seda käsitatakse inimesena, kes on auto sellisena, nagu see on, heaks kiitnud — sõltumata sellest, kui raske puudus on.

Saksa õigus ei tunne tarbijast ostja puhul sellist üldist teatamiskohustust. Seal piirab nõude maksmapaneku aega eelkõige aegumine. Ettevõtjate vahel kehtib aga ka seal viivitamatu kontrollimise ja teatamise kohustus — punkt, mis puudutab edasimüüjaid, ettevõtjaid ja FIE-sid, kes ostavad auto ettevõtte nimele.

Kuna tähtajad ja nende pikkus võivad muutuda ning kulgevad olenevalt olukorrast erinevalt, kehtib mõlemas riigis sama tegutsemisreegel: teata kohe kirjalikult, kirjelda puudust, pane kuupäev kirja ja hoolitse, et saad teate kättesaamist tõendada. Liiga vara tulnud teade pole veel kunagi kahju teinud. Milline tähtaeg konkreetsel juhul kehtib, on kirjas selle riigi õiguses, kus auto osteti, mitte elukohariigi õiguses.

Ka õiguslike tagajärgede poolest erinevad kaks süsteemi ja see vahe on asjade käigu jaoks otsustav. Saksa õiguse järgi on esikohal järelparandamine: ostja nõuab remonti või asendamist ja alles siis, kui see ebaõnnestub, sellest keeldutakse või seda ei saa ostjalt mõistlikult oodata, järgnevad lepingust taganemine, hinna alandamine või kahju hüvitamine. Müüjal on seega õigus puudus kõigepealt ise kõrvaldada.

Šveitsi õigus annab ostjale seaduse alusel valiku tehingu tagasipööramise (Wandelung) ja hinna alandamise vahel. Õigust parandamisele automaatselt ei ole; see tekib siis, kui see on kokku lepitud, ja paljudes edasimüüjate lepingutes on see sõnaselgelt kokku lepitud. Lisaks võib kohus tagasipööramise asemel määrata hinna alandamise, kui tagasipööramine tundub ebaproportsionaalne.

Sellest järeldub riigist olenemata: anna müüjale mõistlik tähtaeg, kirjalikult, puuduse selge kirjelduse ja selge märkega selle kohta, mida sa nõuad. Ära lase autot omal käel suvalises töökojas parandada enne, kui müüjal on olnud võimalus seisukoht võtta — sellega võtad temalt võimaluse puudus kõrvaldada ja endalt tõendi.

Peaaegu igas eraisikute ostu-müügilepingus on lause, mis välistab müüja seadusjärgse vastutuse. Eraisikute vahel on see mõlemas riigis lubatud ja peamine põhjus, miks eraisikult ostmine on soodsam kui sama auto edasimüüjalt: hinnavahe on õigusliku positsiooni hind.

Sellel välistamisel on aga piirid ja need on mõlemale poolele olulised. See ei aita puuduse puhul, mida müüja teadis ja varjas — pahatahtlik varjamine muudab iga välistamise kasutuks. Samuti ei aita see seal, kus müüja on mõne omaduse sõnaselgelt kinnitanud: kes kirjutab lepingusse „avariivaba“ ja välistab kõrval igasuguse vastutuse, on kirjutanud vastuolu iseenda kahjuks.

Tarbija suhtes ei saa ettevõtjast müüja seadusjärgset vastutust lihtsalt välistada. Kui palju saab seda kasutatud auto puhul lühendada ja milliste vorminõuete korral, reguleerivad kaks õiguskorda erinevalt ja muudavad seda aeg-ajalt — seepärast on kehtiv vastus osturiigi seaduse tekstis, mitte juhendis. Mis seevastu ei muutu: edasimüüja lepingu tüüptingimustes olev välistamine on punkt, mida tasub enne allkirjastamist lugeda ja millest rääkida.

Garantii ei ole nõrgem ega tugevam õigus, vaid omaette tekstiga teenuslubadus. Seepärast saab seda lugeda nagu kindlustuspoliisi: mis on kaetud, mis on välistatud, mida pead tegema, et kaitse kehtima jääks, ja kui palju see tõsisel juhul maksimaalselt maksab.

Kõige sagedasem põhjus, miks garantiinõue tagasi lükatakse, ei ole kaitsetingimuste erand, vaid rikutud kohustus: vahele jäänud hooldusintervall, hooldus väljaspool ettenähtud võrku, puuduv arve, teatamata järelpaigaldus. Kellel on garantii, see peab seepärast sama põhjalikku dokumentatsiooni nagu inimene, kes soovib müüa tehasegarantiiga autot.

Edasimüügi jaoks on üks küsimus eriti otseselt raha väärt: kas garantii läheb üle järgmisele omanikule ja millistel tingimustel? Ülekantav garantii jääk on ostuargument, mis kajastub hinnas; isikuga seotud garantii lõpeb müügiga ega ole siis enam midagi väärt.

Järjekord otsustab positsiooni ja see on mõlemas riigis sama. Kõigepealt dokumenteeri, siis teata, siis anna tähtaeg — ja alles pärast seda tegutse. Kes pöörab järjekorra ümber ja laseb kõigepealt parandada, sellel on küll sõidukorras auto, aga lisaks arve, mille ta maksab ise.

Allpool toodud punktid ei ole õigusnõustamine, vaid sammud, millega saab nõuet üldse tõendada. Kas nõue konkreetsel juhul on olemas, sõltub lepingust, osturiigist ja asjaoludest; suuremate summade puhul on see hetk küsida õigusnõu, pöörduda õigusabikindlustuse poole või kohtuvälise vaidluste lahendamise organi poole.

Vahe eraisikult ja edasimüüjalt ostmise vahel pole ainult hinnavahe, vaid erinevus õiguslikus positsioonis, ja mõlemad pooled teavad seda. Kalli tehnikaga autol — kahe siduriga käigukast, õhkvedrustus, keerukas elektroonika, kõrgepingeaku — on see positsioon väärt rohkem kui lihtsalt ehitatud autol. Just seal tasub kõrgem hind end kõige tõenäolisemalt ära.

Mõlemal juhul kehtib: mida sa enne ostu kontrollid, seda ei pea sa hiljem nõudma. Sõltumatu töökoja ülevaatus võtab tunni ja maksab murdosa sellest, mida maksab vaidlus — ning see loob muuseas just selle dokumendi, mis hiljem tõendamisküsimuse otsustab.

Carvexia ei osale ühelgi ostu-müügilepingul ega kanna müüja vastutust ega anna garantiid. Turuplats näitab kuulutusi ja hindu; nõuded on müüja või garantii andja vastu ning määrav on üksnes see, mis on kirjas nende dokumentides ja osturiigi õiguses.