Kui palju kilomeetreid aastas on normaalne?

Rusikareegli järgi on sõiduauto keskmine aastane läbisõit Euroopas umbes viieteistkümne tuhande kilomeetri suurusjärgus. See on keskmine väga erinevate kasutusviiside peale ja sobib seetõttu vaid üheks asjaks: jämedaks usutavuse kontrolliks. Kuueaastane auto umbes üheksakümne tuhande kilomeetriga ei ole tähelepanuväärne, kahekümne tuhande ja kahesaja viiekümne tuhandega autod aga on — mõlemad vajavad selgitust ja mõlemal on see sageli hea.

Hajuvus selle keskmise ümber on tohutu ja sõltub peamiselt kolmest tunnusest: omaniku elukohast, jõuallikast ja kasutusotstarbest. Auto, mis oli registreeritud tiheda ühistranspordiga linnas, sõidab vähe; auto piirkonnast, kust käiakse tööl kaugel ja kus pole rongiühendust, sõidab palju. Diiselautode läbisõit on keskmiselt suurem kui bensiiniautodel, sest neid ostsid peamiselt palju sõitvad inimesed — just nende jaoks need end ära tasuvad.

Seepärast aitab kuulutuses olev aastaarv vähem kui küsimus eelmise omaniku kohta. Müügiesindaja auto, pere teine auto ja pärandvarast pärit auto on sama läbisõidu juures kolmes eri seisukorras ning vahe on suurem kui kahe aastakäigu vahel.

Kulumine ei jaotu teekonna peale ühtlaselt. Mootor kulub ebaproportsionaalselt palju esimestel minutitel pärast külmkäivitust, kui õli on veel külm ja paks ning kütus kondenseerub silindriseintel. Sidur, pidurid ja veermik kuluvad linnaliikluses kilomeetri kohta mitu korda kiiremini kui kiirteel. Käigukast vahetab linnaliikluses käike kümme korda sagedamini.

Sellest tuleneb reegel, mis läheb vastuollu enamiku kuulutuste võrdlemisega: suure kiirteeläbisõiduga auto võib olla märksa paremas seisukorras kui linnaauto, mille läbisõit on poole väiksem. Sada kaheksakümmend tuhat kilomeetrit, mille müügiesindaja on läbinud kolmel sõidul nädalas, on mehaanikale säästlikumad kui kuuskümmend tuhat, mis koosnevad igapäevasest neljast kilomeetrist tööle.

Seda on näha autol, mitte kuulutuses. Kivitäkked esistanges ja tuuleklaasil, ühtlaselt kulunud rehvikomplekt ja salong, mis näeb vaevu kasutatud välja, räägivad pikkadest sõitudest. Kulunud juhiistme külgtugi, läikivaks kulunud käigukanginupp, parkimiskriimud mõlemal põrkeraual ja tugevalt sisse kulunud piduriketad räägivad lühikestest sõitudest. Küsi lisaks eelmise omaniku tavapärase teekonna kohta — vastus on harva välja mõeldud, sest keegi ei arva, et sellel on tähtsust.

Eeldus, et vähem on alati parem, on selles valdkonnas kõige kallim eksitus. Seisev auto vananeb teistmoodi ja see on halvemini dokumenteeritud, sest seda ei mõõdeta kilomeetrites. Pikast seismisest tulenevad kahjustused ilmnevad enamasti alles pärast ostu ja need ilmnevad korraga.

Eriti mõjutatud on kumm, vedelikud ja kõik, mis vajab liikumist. Rehvid vananevad aastatega, mustri sügavusest sõltumata; piduriketad roostetavad kinni ja muutuvad esimesel pidurdamisel ebaühtlaseks; tihendid kõvenevad ja hakkavad higistama; pidurivedelik imab vett; kütus vananeb ja bensiiniautodel tekivad paaki ja torudesse setted. Stardiaku talub seismist kõigist osadest kõige halvemini.

Läbisõit maksab kahes kohas: edasimüümisel ja järgmise suure hoolduskulu juures. Esimene on turul kujunenud tava, teine tehnika. Mõlemat saab ette arvutada ja see arvutus on olulisem kui kahe kuulutuse võrdlus.

Turul ei lange hind ühtlaselt, vaid astmeliselt ümmarguste numbrite juures, sest just seal on ostjate filtrid. Auto, mille läbisõit jääb veidi alla sellise piiri, müüakse seetõttu oma seisukorra kohta kallilt, veidi üle selle aga suhteliselt soodsalt. Kes ostes teadlikult sellise piiri ületab, ostab sama kulumise odavamalt — ja müüb selle hiljem sama allahindlusega edasi.

Tehniliselt ei loe läbisõit ise, vaid see, kui kaugel on järgmine hooldustähtaeg. Seepärast ära küsi „kui palju kilomeetreid?“, vaid: millal tuleb vahetada hammasrihm, mis seisus on pidurid ja sidur, millal on järgmine tehnoülevaatus? Suure läbisõiduga auto, millel on kõik värskelt tehtud, võib olla soodsam valik kui väikese läbisõiduga auto, millel on kõik korraga ees.

Elektriauto puhul küsimus nihkub. Jõuseadmel on vähe liikuvaid osi, pidureid säästab rekuperatsioon ja õlivahetust pole; kilomeetrid mõjutavad mehaanikat vastavalt vähem. Loeb veoaku seisukord — ja see ei sõltu ainult läbisõidust.

Liitiumioonelement vananeb korraga kahel viisil: laadimistsüklite arvu ja aja kaudu, kusjuures temperatuur ja laetuse tase seismise ajal kiirendavad ajast sõltuvat vananemist. Suure läbisõiduga auto, mida kasutati peamiselt keskmises laetuse vahemikus ja laeti harva kiirlaadijas, võib seetõttu olla paremas seisus kui vähe sõitnud auto, mis seisis aastaid täis laetuna päikese käes.

Praktikas tähendab see: elektriauto puhul asendab aku seisukorra raport arutelu läbisõidu üle. Kuidas seda saab määrata ja mida väärtused tähendavad, on juhendite all kirjas eraldi artiklis.

Võrdle läbisõitu esmase registreerimise kuupäeva ja omanike arvuga. Kuus omanikku kaheksa aastaga väikese läbisõidu juures on ebatavaline kombinatsioon; üks omanik väga suure läbisõiduga on tavaline. Vastuolud nende kolme andme vahel on kiireim filter, mis olemas on, ja see ei maksa midagi.

Kui läbisõit ei sobi kulumisega, ei ole see läbirääkimiste teema, vaid põhjus tehingust loobuda. Millised kontrollid seejuures loevad — dokumentide jälg, kulumine, elektrooniline jälg —, on põhjalikult kirjas läbisõidu tagasikeeramise artiklis ja siin seda ei korrata.

Kolmas allikas on viimane tehnoülevaatuse protokoll. Seal on kirjas auto läbisõit ülevaatuse kuupäeval, üles märgituna asutuse poolt, kellel pole selles mingit huvi. Arvuta sealt edasi: kas sellest ajast läbitud vahemaa sobib möödunud ajaga ja sellega, mida müüja oma kasutusest räägib?

Suur osa noorte kasutatud autode turust koosneb liisingult tagastatud ja autopargi autodest ning nende läbisõit ei ole juhuslik, vaid lepingus kokku lepitud väärtus. Liisinglepingud sõlmitakse kindla aastase läbisõidu peale ja kes selle ületab, maksab juurde. Seetõttu koonduvad autod tihedalt kokkulepitud piiri alla — ja seetõttu näeb kolmeaastastel autodel silmatorkavalt sageli läbisõite, mis jaguvad täpselt kolmega.

Ostja jaoks on see enamasti hea uudis. Liisingauto on üldjuhul hooldatud plaani järgi, sest leping seda nõudis, ja enne tagastamist viidi see kindlaksmääratud seisukorda. Varjukülg: sellega sõitis keegi, kellele see ei kuulunud, ja selle eest hoolitseti kuni tagastamistähtajani, mitte kauem.

Praktikas tähendab see: vaata liisingult tagastatud auto puhul hoolikamalt kuluosi, mis oleksid vahetult pärast tagastamistähtaega vahetamisele tulnud — rehvid veidi üle minimaalse mustrisügavuse, piduriklotsid oma varu lõpus, peagi saabuv tehnoülevaatus. See ei ole puudus, kuid see on arve, mis tuleb ostuhinnale juurde arvestada.

Sea läbisõidufilter laiemaks, kui kõhutunne soovitab, ja väljalaskeaasta filter kitsamaks. Aasta määrab tehnika taseme, ohutusvarustuse ja varuosade kättesaadavuse; läbisõit määrab eelkõige hinna. Kes seab läbisõidufiltri liiga kitsaks, sorteerib välja hästi hooldatud palju sõitnud autod ja jätab alles lühikestel otstel sõitnud autod.

Ja ära võrdle autosid, vaid järelejäänud kasutusaega. Aus mõõdupuu on see, kui palju auto sulle aastas maksma läheb, kuni sellest jälle loobud — ostuhind miinus oodatav edasimüügiväärtus, pluss selle aja jooksul ette tulev hooldus. Selles arvutuses lööb hästi hooldatud suure läbisõiduga auto hooletult hooldatud väikese läbisõiduga autot üldjuhul.