Laadimine sihtkohas: pistikupesa, hotell, kämping

Laetud energia on võimsus korda aeg. Seda korrutist alahinnatakse, sest võimsus on ekraanil näha, aeg aga mitte. Tagasihoidlik ühendus, mis töötab kaksteist tundi, annab rohkem kui võimas laadimisjaam kohvipausi ajal — ja annab selle ajal, mil keegi kõrval ei oota.

Sellest tuleneb iga reisi järjekord: kõigepealt selgita välja, kus ööbid ja kas seal on elektrit; seejärel planeeri teekond. Kes teeb vastupidi, ehitab reisi üles laadimispeatustele ja imestab, et see on väsitav.

Teine eelis on tehnilist laadi. Väike laadimisvõimsus tähendab väikest C-määra, vähe heitsoojust ja laadimisvahemikku, mida saab vabalt valida — sealhulgas võimalust jääda kõige ülemistest protsentidest allapoole. See on kõige säästlikum kohtlemine, mida aku reisil saada saab.

Suures osas Euroopast on sama pinge ja sama sagedus. Majapidamispistikupesa kuju ei ole siiski kõikjal sama: Šveitsil on oma süsteem nihutatud kontaktidega, Prantsusmaa ja Belgia kasutavad külgmiste maandusklambrite asemel maandustihvti, Itaalias on kõrvuti kasutusel mitu läbimõõtu ning Taanil, Iirimaal ja Ühendkuningriigil on igaühel veel oma kuju. Tualettkotist võetud reisiadapter ei ole selleks mõeldud.

Erinevus ei ole kujus, vaid püsikoormuses. Seadmelaadija tarbib adapteri kaudu kümnendiku sellest, mida hädalaadimiskaabel tundide kaupa tarbib. Odavatel reisiadapteritel on väikesed kontaktpinnad ja vetruvad plekk-kontaktid; püsikoormusel need soojenevad ja soojenemine on kõrbemise eelaste. Kes laeb välismaal majapidamispistikupesast, vajab adapterit, mis on ette nähtud laadimiskaabli püsivoolu jaoks ja vastavalt märgistatud.

Lisaks on oluline see, mis on pistikupesa taga, ja seda pesa pealt ei näe. Vanemates hoonetes on mitu ruumi ühes vooluahelas, klemmid on aastakümnetega vananenud ning rikkevoolukaitse puudub kohati üldse või ei ole seda tüüpi, mida alalisvoolu vaheahelaga auto nõuab. Majutaja luba ei ole elektripaigaldise hinnang.

Kämpingutes, töökodades, taludes ja paljudes maa-alustes parklates on sinine või punane tööstuspistikupesa. Sinine on ühefaasiline, punane kolmefaasiline. Mõlemad on ehitatud püsikoormuse jaoks, neil on suured ümarad kontaktid, lukustus ja tihend — täpselt need omadused, mis majapidamispistikupesal puuduvad. Kus selline pesa on olemas, tasub seda igas mõttes eelistada majapidamispistikupesale.

Voolutugevus on kirjas pesal endal ja see ütleb, mis on lubatud — mitte seda, milline kaitse on jaotuskilbis tegelikult. Kämpingus on ühe koha kaitse sageli tunduvalt väiksem, kui pesa tüüp lasta arvata, sest kogu plats on ühe ühise toiteliini otsas. Seepärast tasub kaitse kohta küsida registreerumisel, mitte õhtusöögi ajal.

Hädalaadimiskaabli jaoks on olemas adapterotsikud mõlemale pesatüübile. Need on reisivarustuse kõige mõistlikum osa, sest teevad improviseeritud lahendusest korraliku. Mida need ei suuda: võimsust suurendada. Piiriks jääb pardalaadija ja ühefaasilisest sinisest pesast laeb ka kolmefaasiliseks ehitatud auto ühefaasiliselt.

„Kas teil on laadimisjaamad?“ on vale küsimus, sest vastus on peaaegu alati jah ja peaaegu kunagi ei tähenda see seda, mida külaline mõtleb. Saja toa ja kahe laadimispunktiga hotellil on laadimisjaamad. See, kes saabub õhtul, peab teadma midagi muud.

Kasulikud on küsimused, mis sunnivad vastama arvu või selge eitusega. Mitu punkti, milline ühendus, vahelduv- või alalisvool, reserveeritav või mitte, tõkkepuu taga või vabalt ligipääsetav, kindla kaardiga või ilma. Ja kõige olulisem viimaseks: kas garaažis on lisaks tavaline pistikupesa, kus võib hädaolukorras üle öö natuke juurde laadida?

Vastus „meil on kaks punkti, mõlemad Type 2, ilma reserveerimiseta“ on kasulik, sest see võimaldab planeerida: kui kõik on hõivatud, sõidad hommikul lähimasse avalikku laadimisjaama ja ükski sõit ei lähe ikkagi raisku. Vastus „meil on laadimisjaamad“ ei võimalda planeerida ja seepärast ei ole sellel mingit väärtust.

Enamikul hädalaadimiskaablitest ja paljudel autodel saab laadimisvoolu seadistada. Võõra elektripaigaldise juures on see seadistus kõige olulisem tööriist: väiksem vool koormab pesa, klemme ja toitejuhet vähem ning teeb vahe muretu öö ja sooja pistikupesa vahel.

Et sellega peaaegu midagi ei kaota, näitab sama korrutis mis enne. Vool korda pinge annab võimsuse, võimsus korda tunnid energia. Pika öö jooksul annab ka ettevaatlikult seatud vool kasutatava koguse — enamiku reiside päevavajaduseks sellest piisab.

Katsu pistikupesa poole tunni pärast. Käesoe on normaalne, selgelt soe on põhjus voolu veelgi vähendada ning kuum on põhjus pistik välja tõmmata ja laadimisest loobuda. See kontroll ei maksa midagi ja asendab igasuguse tehnilise info, mida niikuinii ei saa.

Elektriauto reisivarustus on üsna väike ja see on kasutu igal päeval, mil mõni osa sellest on kodus. Seepärast peaks see olema alati autos, mitte keldris.

Lisaks on vaja teadmist, mis ei ole ese: suurimat vahelduvvoolu, mida auto vastu võtab, ja faaside arvu. Kes seda ei tea, ei saa hinnata pistikupesa ega valida seadistust. See on kirjas auto dokumentides ja selle leiab kahe minutiga.

Reis, mille puhul laetakse igal ööl, vajab teel ainult päevase etapi energiat. See on teistsugune planeerimine: päeva ei määra auto sõiduulatus, vaid teekond, mida tahtsid niikuinii sõita. Kiirlaadimispeatus muutub plaani osast erandiks.

Eriti selgelt ilmneb see seal, kus kiirlaadimiskoridorid on hõredad. Suurtest magistraalidest eemal asuvates piirkondades, saartel ja mäeorgudes ei ole sihtkoha pistikupesa hädalahendus, vaid tegelik taristu. Kes sinna sõidab, valib majutuse ühenduse järgi, mitte vastupidi.

Ja üks reegel jääb juhuks, kui sihtkohas siiski midagi ei toimi: viimast etappi ei planeerita kunagi jäägiga, mis napilt piisab. Kes jõuab kohale piisava reserviga, saab järgmisel hommikul valida. Kes jõuab ilma selleta, ei saa.