Liising või laen: mille järgi otsus tegelikult langeb

Laen ostab omandi. Pank maksab ostuhinna ette, sina ostad auto ja viimase osamaksega kuulub see sulle ilma täiendavate tingimusteta. Mis sellega edasi saab — kas jätad endale, müüd, ehitad ümber või sõidad kakskümmend tuhat kilomeetrit aastas —, ei ole enam kellegi asi.

Liising ostab ajutise kasutuse. Liisinguandja jääb omanikuks, sinust saab vastutav kasutaja ja sa ei maksa auto eest, vaid väärtuse vähenemise eest lepinguaja jooksul pluss intressi sellesse seotud kapitalilt. Lõpus annad tagasi selle, mis pole kunagi sinu oma olnud.

See eristus kõlab akadeemiliselt, kuid on kogu artikli tuum. See selgitab, miks liisingumakse on sama auto puhul madalam, miks liisinguleping sisaldab kohustusi, mida laenuleping ei tunne, ja miks lepinguaja lõpus seisab ühel juhul auto ja teisel tühi parkimiskoht.

Maksel on kolm osa ja ainult esimene on seotud autoga. Amortisatsiooniosa on arvestuslik väärtuse vähenemine: soetusmaksumus miinus kokkulepitud jääkväärtus, jagatud kuude arvuga. Intressiosa on intress kapitalilt, mis liisinguandjal on lepinguaja jooksul autosse seotud. Lisaks tulevad menetlus- ja halduskulud, sageli ühekordse tasuna alguses.

Sellest tulenevad hoovad. Kõrgeks määratud jääkväärtus vähendab makset, sest lepinguajale jaotatakse vähem väärtuse vähenemist — selle eest liigub risk lõppu. Pikk lepinguaeg vähendab samuti makset, kuid maksab kokku rohkem intressi. Sissemakse vähendab summat, millelt intressi arvestatakse, ja seega mõlemat osa korraga.

Intressimäära ei ole liisingulepingus sageli üldse määrana kirjas, vaid see peitub soetusmaksumuse, jääkväärtuse ja maksete summa vahes. Lepingut, mis seda ei näita, saab sellegipoolest arvutuslikult kontrollida: kes liidab kokku sissemakse, kõik maksed ja jääkväärtuse ning võrdleb tulemust sularahahinnaga, näeb finantseerimiskulu ühe arvuna.

Tavaline autolaen on annuiteetlaen: makse jääb kogu lepinguaja vältel samaks, kuid selle koosseis muutub kuu-kuult. Alguses on intressiosa suur ja põhiosa väike, sest intressi arvestatakse veel suurelt laenujäägilt. Iga maksega väheneb laenujääk natuke, ja kuna intressiosa sõltub sellest, kasvab järgmises makses põhiosa automaatselt.

Praktikas tähendab see: lepinguaja esimesel poolel väheneb laenujääk märgatavalt aeglasemalt, kui tasutud maksete arv laseks arvata. Kes tahab nelja aasta pikkuse lepingu puhul müüa kahe aasta pärast, on tagasi maksnud vähem kui poole. See pole ebakorrapärasus, vaid kõvera kuju, ja see on seda tugevam, mida pikem on lepinguaeg.

Igas laenupakkumises on kaks määra ja ainult üks neist sobib võrdlemiseks. Nominaalintress on raha puhas hind. Krediidi kulukuse määr arvestab sisse lepingutasud, maksete sageduse ja arvestamise aja — see on number, mis teeb kaks pakkumist võrreldavaks. Pakkumisi ilma krediidi kulukuse määrata ei võrrelda, neid vaid hinnatakse umbkaudu.

Liisingu ja laenu võrdlemine kuumakse järgi on väärtusetu, sest kaks makset sisaldavad eri asju. Võrreldavaks muutub see alles kogukulu kaudu sama aja, sama läbisõidu ja sama auto puhul — ja lõpus sellise jääkväärtusega, mis on mõlemal juhul ausalt määratud.

Laenu puhul on see jääkväärtus summa, mille auto lepinguaja lõpus turul toob. See on vara ja see tuleb kuludest maha arvata. Liisingu puhul ei ole see sulle midagi väärt, sest see kuulub liisinguandjale — välja arvatud juhul, kui leping annab sulle ostuõiguse hinnaga, mis jääb alla turuväärtuse.

Kuna auto kuulub kellelegi teisele, sätestab leping, kuidas sellega ümber käia. Need nõuded ei ole kiusamine — need kaitsevad arvestuslikku jääkväärtust —, kuid need maksavad raha ja neid ei ole maksesse arvestatud.

Kõige kallim on tavaliselt kohustusliku kaskokindlustuse ja väikese omavastutuse kombinatsioon. Kes on harjunud vanema autoga, millel on ainult liikluskindlustus, alahindab seda kulu sageli rohkem, kui kahe pakkumise maksed omavahel erinevad.

Finantseerimise ajal kulgevad kõrvuti kaks kõverat: auto turuväärtus ja laenujääk. Turuväärtus langeb esimestel aastatel kõige järsemalt, laenujääk väheneb alguses kõige aeglasemalt. Vahepealsel ajal on auto vähem väärt kui laen, mis selle peal on.

Kuni midagi ei juhtu, on see arvutuslikult ebameeldiv, kuid praktikas tagajärgedeta. Probleemiks muutub see totaalkahju või varguse korral: kaskokindlustus hüvitab asendusväärtuse ehk turuväärtuse, aga laen jääb täies ulatuses alles. Vahe maksad auto eest, mida enam ei ole.

Selle vastu on GAP-kindlustus, mis katab just selle vahe. Liisingulepingutes on see sageli sees, laenu puhul enamasti mitte. Kas see end ära tasub, sõltub sissemakse suurusest ja lepinguaja pikkusest: suur sissemakse ja lühike lepinguaeg sulgevad lünga iseenesest, mitme aasta pikkune täisfinantseerimine rebib selle laiaks.

Liising sobib ettearvatava ja ühtlase sõiduprofiiliga ning inimesele, kes vahetab autot nagunii iga kolme-nelja aasta tagant. See sobib autodele, mille väärtuse vähenemist on raske hinnata, sest vale hinnangu risk on liisinguandjal — kuid ainult siis, kui leping ei sisalda liisinguvõtja jääkväärtuse garantiid.

Laen sobib inimesele, kes jätab auto pikaks ajaks endale. Väärtuse vähenemise kallis osa langeb esimestele aastatele; kes sõidab edasi, sõidab auto elu soodsaimatel aastatel, ja liisinguga ei jõua nendeni kunagi, sest leping lõpeb enne. Lisaks sobib see ebaühtlase läbisõidu, haagisega sõitmise, järelpaigalduste ja kõige sellega, mida tagastamisel tehtav ekspertiis halvaks peab.

Ja on ka kolmas tee, mida ükski reklaam ei maini: osta kasutatud auto sularahas või lühikese laenuga, nii et väärtuskõvera järsk osa on juba eelmise omaniku kanda olnud. Sama kuukoormuse juures on pärast seda sinu omanduses auto, mitte tagastamiskuupäev kalendris.

Finantseerimislepingud allkirjastatakse müügiletis, kui otsus auto kasuks on ammu tehtud ja kellelgi pole enam tahtmist numbreid lugeda. Just selleks on protsess ka üles ehitatud. Järgmised punktid saab selgeks teha kümne minutiga ja nende väärtus ületab tavaliselt selle, mida toob kauplemine auto enda hinna üle.

Kõige tõhusam järjekord on lihtne, kuid seda peetakse harva kinni: kõigepealt lepi kokku ostuhind, seejärel räägi finantseerimisest. Kes alustab maksest, ei kauple hinna, vaid lepinguaja üle — ja makset saab peaaegu suvaliselt madalamaks suruda, kui lepinguaega pikendada või jääkväärtust tõsta.

Sularahahinna leiad, kui võrdled sama autot üle riigipiiride: sama aasta, sama mootor, sarnane läbisõit. See arv on mõõdupuu, millega iga finantseerimispakkumist mõõdetakse, ja sellest on kasu ka siis, kui lõpuks ikkagi finantseerid.

Carvexia ei osale nendes lepingutes. Turuplats näitab kuulutusi ja hindu; laenu-, liisingu- ja kindlustuslepingu sõlmid pangaga, liisinguandjaga või edasimüüjaga, ning tingimused on kirjas ainult nende dokumentides.