Rike välismaal: õige järjekord

Lülita ohutuled sisse enne pidurdamist — mitte pärast. Kuni auto veel veereb, on see sõiduk, mitte takistus; kasuta hoogu, et sõiduteelt ära saada. Mahasõit, peatumistasku, parkla ja alles viimase võimalusena teepeenar, seal nii paremal kui võimalik ja rattad sõiduteest eemale keeratud.

Kiirteel on auto kõige ohtlikum koht. Kõik väljuvad liiklusest eemal olevalt küljelt ja lähevad piirdetõkke taha, ka vihmaga, ka lastega, ka siis, kui see peaks kestma vaid lühikest aega. Keegi ei seisa auto ees ega taga ja keegi ei jää autosse istuma, et telefoniga rääkida.

Ohutusvest pannakse selga enne, kui uks avaneb, mitte pärast — sellest on kasu ainult siis, kui seda kantakse ajal, mil pead olema nähtav. Kas ja kui kaugele auto taha tuleb ohukolmnurk panna, kas vest on nõutav kõigile sõitjatele ja kas üldse midagi neist on kohustuslik, otsustab iga riik ise. Praktiline reegel on sellest kõigest olulisem: hoiatus peab olema seal, kus seda näeb juht, kes sind veel näinud ei ole — kiirel teel seega tunduvalt kaugemal, kui tundub.

Asukohakirjeldus nagu „kiirteel lõuna suunas“ ei aita kedagi. Euroopa kiirteede ääres on märgistuspostid või kilomeetritahvlid ning just seda teavet otsivad häirekeskused — tee number, kilomeetrinäit, sõidusuund. Neid on tihedamalt, kui arvatakse; sageli piisab pilgust ette ja taha.

Tee ääres asuval hädaabitelefonil on eelis, mida ühelgi mobiiltelefonil ei ole: see on paikne ja teatab haldajale automaatselt, milline telefon helistab. Lisaks ühendab see sind vastava kohaliku asutusega, mitte keskusega teises riigis. Kes saab valida ja ohutult sinna minna — piirdetõkke taga, mitte kunagi mööda teepeenart —, kasutab hädaabitelefoni.

Kui mõlemad puuduvad, aitab kirjeldus selles järjekorras: riik, tee number, sõidusuund koos sihtkoha nimega, viimati läbitud mahasõit või puhkeala ja mõni nähtav tunnus. Uuematel autodel on lisaks automaatne hädaabikõne, mis edastab asukoha ja sõiduki andmed; kus ja kuidas seda käivitada, on kirjas kasutusjuhendis, ja seda teavet loetakse enne reisi, mitte ei otsita reisi ajal.

Kui inimesed on ohus või vigastatud, kehtib ainult üks järjekord: kõigepealt hädaabinumber. Üleeuroopaline hädaabinumber toimib liikmesriikides ning ühendab politsei, tuletõrje ja kiirabiga; paljudel riikidel on lisaks oma numbrid. Autoabi ei ole hädaabinumber ega asenda seda.

Seejärel tuleb küsimus, mille enamik esitab endale esimest korda tee ääres: milline autoabi mul tegelikult on? Kaitse võib tulla mitmest allikast ning need on erinevad lepingud erineva kehtivusalaga. Kes hakkab otsima alles teepeenral, helistab valele teenusepakkujale ja maksab ise.

Telefonis läheb kiiremini, kui vastused on juba olemas: numbrimärk ja šassiinumber, täpne asukoht, sümptom lihtsate sõnadega, kas auto veel veereb ja kas seda saab juhtida, mitu inimest on kaasas ja kas nende hulgas on lapsi, eakaid või loomi, reisi sihtkoht ning kas vaja on edasisõitu või majutust.

Sümptomit kirjeldatakse tähelepanekuna, mitte diagnoosina. „Auto nõksub ja põleb kollane tuli“ viib õige abini; „pihusti on katki“ viib mõnikord selleni, et abiauto sõidab välja vale osaga. Kes pole kindel, kirjeldab, mida ta kuulis, nägi ja mis lõhna tundis, just selles järjekorras.

Ja üks asi, mille kindlasti üles kirjutad: juhtumi- või kahjunumber. Kõik, mis järgneb — tagasihelistamine, pukseerimistellimus, asendusauto, hüvitamine —, viitab sellele numbrile. Kirjuta see paberile, mitte ainult telefoni, mille aku saab tühjaks just sellises olukorras.

Puksiir viib auto reeglina lähimasse töökotta, mis saab selle vastu võtta — mitte sellesse, mille sina oleksid valinud. Tasulistel kiirteedel võib lisaks haldaja või politsei määrata, kes tohib autot teelt eemaldada ja kuhu; see sõiduteelt eemaldamine on sageli eraldi teenus eraldi arvega ega kuulu sellesse, mida autoabi maksab.

Võõras töökojas kehtib sama distsipliin kui kodus, ainult seda on raskem järgida: kõigepealt diagnoos, siis hinnapakkumine, mõlemad kirjalikult, ja lisatööde kinnitamise õigus jäetakse selgelt endale. Kes on hätta jäänud, kipub alla kirjutama kõigele, mis lubab edasisõitu. Just selle vastu aitab juhtuminumber: autoabi saab paljudel juhtudel töökojaga otse rääkida.

Lase arve koostada nii, et osad ja tööd on eraldi ridadel, ka siis, kui sa seda keelt ei loe. Ühesummalist arvet ilma jaotuseta on raske hüvitada ja veelgi raskem vaidlustada, kui oled taas kodus.

Kohapealne remont on õige otsus, kui tegemist on kuluosaga, osa on saadaval ja peatus kestab niikuinii kauem. See on vale, kui diagnoos on ebakindel või töö puudutab marki, mis on selles riigis haruldane — siis ootad osa, mis tuleb üle piiri, ja maksad hoiupäevade eest.

Auto kojutoimetamine kuulub paljudesse autoabilepingutesse, kuid on seotud tingimustega, mis on kirjas lepingus, mitte siin: tavaliselt remondi minimaalse kestusega ja ülempiiriga, mis võib lähtuda auto väärtusest. Küsi selle tingimuse kohta enne, kui nõustud remondiga, mis jääb just sellest piirist allapoole.

Auto välismaale jätmine on võimalik ja sellel on tagajärjed kolmes suunas: registreerimisasutuses, kus auto on registris, kindlustusandja juures ja — kui mängus on tollipiir — selle riigi tolliasutuses, kus auto seisab. Kes seda teed kaalub, selgitab selle välja nende kolme asutusega, mitte töökojaga, kes tahab oma platsi vabaks saada.

Autoabilepingud hüvitavad kulud enamasti tšeki või arve alusel, ja dokument keeles, mida sa ei loe, on ikkagi dokument. Kogu kõik: pukseerimise kviitung, töökoja arve, rendiauto leping, hotelliarve, piletid, ja pildista iga paber kohe, et see reisi lõpus puudu ei oleks.

Lisaks kolm fotot, mis on hiljem väärt rohkem, kui hetkel tundub: auto seal, kus see seisma jäi, odomeeter ja armatuurlaud põlevate märgutuledega. Need vastavad küsimustele, mida neli nädalat hiljem esitab keegi, kes kohal ei olnud.

Kõike ülalkirjeldatut saab kodus kahekümne minutiga ette valmistada. Tegelikult kehtivate kaitsete numbrid paberilehel kindalaekasse, koos poliisi- või liikmenumbriga. Registreerimistunnistuse ja kindlustustõendi foto telefoni. Laadimisjuhe ja akupank, mis töötab autost sõltumatult.

Lisaks andmed, mida tee ääres järele vaadata ei saa: pirnide tüüp, õli tootjaheakskiit, rehvirõhk koormatud autol, kus asub puksiirsilm, ja rattalukustuspoltide võti. See ei ole ettevalmistus hädaolukorraks, vaid lihtsalt teadmine oma auto kohta — ja just see, mida pika sõidu ettevalmistus annab.