Proovisõit: mida ja mis järjekorras kontrollida

Kaks küsimust tasub esitada telefonis, mitte parklas. Esiteks: kas auto on registreeritud ja kindlustatud ning kas kindlustus katab ka minu sõidu? Eraisikust müüja puhul on reeglina kindlustatud iga juht, kes juhib autot omaniku loal, kuid tingimused erinevad ja omanik peaks oma tingimusi teadma. Teiseks: kes kannab sõidu ajal tekkinud kahju ja kui suur on omavastutus?

Edasimüüja juures on see korraldatud: ta laseb endale juhiloa näidata ja tal on proovisõitude jaoks kindlustuskaitse. Eraisikust müüja puhul ei ole see korraldatud ja just seepärast on küsimus enne sõitu oluline — mitte formaalsuse pärast, vaid sest kahju järel lahtiseks jäänud küsimus on vaidlus, mille kaotavad mõlemad pooled.

Ja kolmas eeltingimus: mootor peab olema külm. Lepi aeg kokku nii, et auto on enne seda tunde seisnud, ja ütle see ka välja. Müüja, kes on „soojendamiseks juba natuke sõitnud“, on võtnud sinult poole sõidust — siis lükkad aja edasi, selle asemel et sõita.

Kasulik proovisõit kestab kakskümmend kuni kolmkümmend minutit ja hõlmab viit tüüpi teelõike, sest igaüks neist toob kuuldavale midagi muud. Kes jätab marsruudi müüja hooleks, sõidab ringi, mida müüja tunneb, ja kogemuse järgi ei ole sellel ringil ühtegi halba teed. Vaata ümbrus eelnevalt kaardilt üle ja ütle marsruut ise, selle asemel et lasta seda endale öelda.

Raadio jääb kinni, aken pilu peale lahti, ventilaator kõige madalamale astmele. Kes sõidu ajal räägib, ei kuule midagi; seepärast on kasulik kaaslane, kes esitab küsimused, kui sina sõidad. Ja sõida viimased minutid sooja mootoriga veel kord aeglaselt, sest mõni hääl tekib alles soojalt ja mõni ainult külmalt.

Sõida jalakäija kiirusel kitsas kaheksa, mõlemas suunas, rool lõpuni keeratud, aknad lahti. Korrapärane naksumine rataste taktis tuleb veovõllide liigenditest; oigamine, kui rooli paigal seistes keerad, viitab roolimehhanismile või roolivõimendile. Kumbagi ei kuule sa tänaval enam.

Seejärel pidur paigal seistes: vajuta tugevalt — kas pedaal jääb paigale? Pedaal, mis ühtlase surve all aeglaselt järele annab, on leid, mitte kõhutunne. Tõmba tõusul käsipidur peale või lülita sisse elektriline seisupidur ja kontrolli, kas see hoiab. Pane tagurpidikäik sisse ja sõida natuke — tagurdamisel tekkivatel häältel on omad põhjused.

Faasi lõpuks katseta kõike, mis vajab elektrit, ja igaüht eraldi: kõik aknatõstukid, peeglid, istmete reguleerimine, istmesoojendus, tagaklaasi soojendus, klaasipuhastid kõigil astmetel, ohutuled, kaugtuled, tagumine udutuli, salongivalgustus, kõik ukselukud nii puldi kui ka võtmega. Need viis minutit leiavad rohkem väikesi puudusi kui ülejäänud sõit.

Linnaliikluses on tähelepanu all jõuülekanne ja kõik, mis on külmana teistsugune kui soojana. Manuaalkäigukasti puhul: kus sidur haakub ja kas kõrgemal käigul tugevalt gaasi andes tõusevad pöörded, ilma et kiirus järgneks? See on klassikaline libiseva siduri test ja see kestab kaks sekundit.

Automaatkäigukasti puhul loeb käitumine esimestel minutitel. Tõuge sõiduasendi sisselülitamisel, tuntav löök ülesvahetusel, mõttepaus paigalt liikuma hakates ja käiguvahetus, mis on külmana kõva ja soojana pehme — kõik need on leiud, mitte mudeliseeria eripärad. Topeltsiduriga käigukasti puhul kuulub kerge nõksumine ummikus roomamisel tööpõhimõtte juurde; löögid koormuse muutumisel mitte.

Lisaks pidur väikesel kiirusel: kui pedaal tuksub, on pidurikettad viskes. Kui auto tõmbab pidurdamisel kõrvale, ei tööta üks pool. Ja lülita sirgel lõigul kliimaseade kõige külmemale astmele, oota kaks minutit ja katsu õhku käega — seejärel vastupidi, küte täisvõimsusel. Mõlemad peavad toimuma kiiresti ja selgelt.

Paigatud kohtade, munakivisillutise või põikivagudega tee on sõidu kõige olulisem lõik, sest seal peab veermik tööd tegema. Sõida seal aeglaselt, aken lahti, ja jälgi hääle iseloomu, mitte selle valjust. Metalne klõbin lühikestel lainetel tuleb sageli stabilisaatori varrastest ja on väike remont; tuhm löök üksiku serva peal viitab puksidele või amortisaatoritele.

Kriuksumine, mis tuleb ja läheb koos kere väändumisega, on hoopis teine kaliiber. See võib tulla mõnest katteplaadist — siis muutub see, kui keegi vastu surub — või kandvast struktuurist ja siis tuleb auto tõstukile tõsta, enne kui midagi muud arutatakse.

Kontrolli samal lõigul, kas auto hoiab lahti lastud rooliga otse, kui tee seda ohutult võimaldab. Kõrvale tõmbamine võib tuleneda kokkujooksust, erinevatest rehvidest või pidurisadulast — igal juhul on see punkt sinu nimekirjas, mitte tee omadus.

Vabal maanteel annad mootorile tööd: kiirenda kõrgel käigul madalatelt pööretelt jõuliselt, kõike kaks-kolm korda. Seejuures kuula metalset kõlinat koormuse all, tunneta auke tõmbes ja vaata tahavaatepeeglist, kas tuleb suitsu. Sinine tähendab õli, must liiga rikast segu, valge võib olla jahutusvedelik — ja lühike suitsuvine külmkäivitusel on mõne mootori puhul normaalne.

Turbomootori puhul käib asja juurde rõhu kasvamine, mitte vile, mis koormusega valjemaks läheb. Tahmafiltriga diisli puhul võib sõidu ajal alata regenereerimine; selle tunneb ära kõrgemate tühikäigupöörete, pärast seiskamist töötava ventilaatori ja lõhna järgi. See ei ole puudus — kuid kui müüja sellest midagi ei tea ja autoga on sõidetud ainult lühikesi otsi, tuleb filter nimekirja kirjutada.

Käigukast koormuse all: vajuta korra gaas põhja ja oota ära allavahetus. Automaatkäigukast võib seejuures vahetada kiiresti ja kindlalt, kuid ei tohi käiku otsida. Manuaalkäigukasti puhul sõida kõik käigud korra veojõu all läbi, ka esimene ja tagurpidikäik — käigukast, mis teisel käigul koormuse all ulub, mootoriga pidurdades ei ulu.

Kiirteel või kiirel maanteel on tähelepanu all vibratsioonid ja hääled, mida väiksemal kiirusel ei esine. Liigita iga vibratsioon kahe tunnuse järgi: millisel kiirusel see tekib ja kus sa seda tunned? Rooli värisemine kindlas kiirusvahemikus tuleb enamasti esiratta tasakaalustamatusest; istmes tuntav vibratsioon tagantpoolt. Kui vibratsioon suuremal kiirusel jälle kaob, on see tüüpiline tasakaalustamatusele ja ebatüüpiline rattalaagrile.

Rattalaager annab endast märku ühtlase undamisega, mis kiirusega valjeneb ja muutub, kui rooli kergelt vasakule või paremale keerata — laugjas kurv nihutab koormuse ühele poole ja just siis läheb hääl valjemaks või vaiksemaks. Tuulemüra, mis tuleb ainult ühest suunast, viitab ukse tihendile või klaasile, mis pärast remonti õigesti ei istu.

Lõpuks, vabal ja kuival teelõigul, kui kedagi pole sinu taga, tee suuremalt kiiruselt üks jõuline pidurdus ja seejärel veel üks. Auto peab jääma otse, pedaal ei tohi tuksuda ja teisel korral ei tohi survepunkt olla märgatavalt madalamal. Kui see liigub allapoole, on see põhjus sõit lõpetada ja pidurid üle kontrollida lasta.

Kõige rohkem ütleb see osa, mis tuleb pärast sõitu. Pargi auto, jäta mootor tühikäigule tööle ja tee üks ring ümber auto. Nuusuta nina mootorikapotile lähedal: magusjas lõhn tähendab jahutusvedelikku, kirbe õli kuumal väljalaskekollektoril, terav sidurit või pidurit. Vaata auto alla, kas midagi tilgub, ja jäta koht meelde.

Seejärel ava mootorikapott — ettevaatlikult, jahutussüsteem on rõhu all. Paisupaagi juures huvitavad tase ja värv; õline kile selles on tõsine leid. Õli täiteava korgi juures huvitab alumine pool: helepruun vahune sade võib tulla ainult lühikestest sõitudest või jahutusvedelikust õlis, ja nende kahe vahe on päeva kõige kallim küsimus.

Lõpetuseks uus käivitus soojana. Starter, mis soojana raskelt pöörab, ja suitsupilv päeva teisel käivitusel on leiud, mida külmkäivitus ei näita. Ja vaata veel kord näidikuplokki: kas sõidu ajal on süttinud mõni tuli, mida enne polnud?

Sõidu ajal ära kirjuta midagi üles, aga kohe pärast seda kõik: iga leid koos faasiga, milles see ilmnes, ja tingimusega — külm või soe, koormuse all või mootoriga pidurdades, millisel kiirusel. Just seda seost vajab töökoda ja kahe tunni pärast on see mälust kadunud.

Sellest nimekirjast saab kaks asja. Esiteks punktid hinnaläbirääkimiseks, kuid ainult need, mille kohta saad hinnapakkumise küsida — kuidas see käib, on kirjas läbirääkimiste artiklis. Teiseks tellimus töökojale, kui lased auto üle vaadata: sihitud küsimus hääle kohta, mida oskad kirjeldada, viib kiiremini diagnoosini kui palve „kõik korraks üle vaadata“.