Rehvi vanus: mida DOT-number reedab

Rehvi küljel on plokk, mis algab tähtedega „DOT“. Sellele järgneb tähtede ja numbrite jada: tootmistehas, mõõdukood, tootja sisene tähis — ja lõpus, enamasti omaette süvistatud raamiga väljal, neli numbrit. Kaks esimest näitavad kalendrinädalat, kaks viimast aastat. „3419“ tähendab: valmistatud 2019. aasta kolmekümne neljandal nädalal.

Kaks asja on siin praktiliselt olulised. Esiteks on neljakohaline kuju tavaline alates aastatuhande vahetusest; vanematel rehvidel on kolm numbrit. Kes leiab haagiselt, varurattalt või kaua seisnud autolt kolmekohalise tähise, hoiab käes detaili, mille vanust ei mõõdeta enam aastates.

Teiseks on täielik tähis sageli pressitud ainult rehvi ühele küljele. Teisel küljel on sama plokk ilma kuupäevaväljata. Kui leiad autolt ainult lühendatud tähise, ei ole rehv dateerimata — vaatad valet külge ja see on sageli sisemine. Keeratud rooli ja taskulambiga pääseb esiratastele ligi; taga aitab tõstuk või kannatlikkus.

Turvisesegu ei ole ühtne aine, vaid kautšuki, tahma või ränihappe, pehmendajate ja vananemisvastaste lisandite segu. Kaitselisandid liiguvad aeglaselt pinnale ning hapnik ja osoon kulutavad need seal ära. See ongi nende ülesanne — kuid varu on piiratud ja see väheneb ka siis, kui auto seisab garaažis.

Kui varu on otsas, ründab oksüdatsioon polümeervõrgustikku. Kumm muutub kõvemaks ja kaotab venivust ning pinged, mis tekivad igal rattapöördel rehvi paindumisest, ei saa enam tasakaalustatud. Nähtavaks muutub see peenete pragude võrgustikuna — kõigepealt mustrisoonte põhjas ja külje piirkonnas, mis igal pöördel läbi paindub.

Kõvem tähendab väiksemat haaret, ja mitte ühtlaselt: kadu tabab kõigepealt märga ja külma teekatet, sest seal teeb põhitöö segu deformeeritavus. Kuival soojal asfaldil sõidab vana rehv kaua ilma märgatavate probleemideta. Just see ongi selle juures salakaval.

Mustri sügavus näitab, kui palju materjali on ära kulunud. Vanus näitab, kui kaua on segul olnud aega muutuda. Need kaks ei ole omavahel seotud. Autol, millega sõidetakse aastas vähe, on vanal kummil sügav muster; palju sõidetud autol vastupidi. Kes loeb ainult ühte kahest kellast, teab poolt.

Peamiste soonte põhjas olevad kulumisindikaatorid, mille asukoht on küljel tähistatud „TWI“, näitavad piiri, millest alates loetakse muster kulunuks. Milline väärtus seejuures kehtib ja kas talverehvidele kehtib teistsugune kui suverehvidele, määrab registreerimiskoha õigus — mitte rehvitootja ega see tekst.

Vanuse jaoks sellist märki kummis ei ole. Millest alates loetakse rehv liiga vanaks, ütlevad sõidukitootja soovitus ja registreerimiskoha eeskirjad — haagiste ja haagissuvilate puhul sageli rangemalt kui sõiduautode puhul. Kes vajab arvu, hangib selle sealt, mitte nõuandeartiklist.

Rehv, mida pole kunagi paigaldatud, on uus. Selle valmistamiskuupäeva kohta ei ütle see midagi. Tootmise ja müügi vahele jäävad ladu, transport ja riiul ning vähe nõutud mõõtude puhul võib see teekond kesta aastaid. Kes komplekti ostab, võib õigustatult tahta DOT-numbrit enne paigaldust näha — pärast seda on küsimus juba puhtalt akadeemiline.

Oma osa on ka hoiustamisel. Jahedas, pimedas, kuivas ja ilma koormuseta hoitud rehvid vananevad aeglasemalt kui need, mis seisid päikese käes või elektrimootoriga seadme kõrval: selle harjasädemed tekitavad osooni ja osoon on kummisegu jaoks õhu kõige agressiivsem koostisosa. Kütuse- ja lahustiaurud ei sobi samuti samasse ruumi.

Oma teise komplekti jaoks tuleneb sellest lihtne reegel: veljeta rehve hoia püsti ja keera neid aeg-ajalt, veljel rehve hoia lamades virnas või rippumas. Ja koos märkmega, millisel sillal ja millisel poolel need sõitsid — muidu läheb see teave paigaldamisel kaotsi ja koos sellega võimalus kulumist tõlgendada.

Kuupäeva kõrval on mõõdutähis ja selles on eri ühikud segamini: laius millimeetrites, seejärel külje kõrguse ja laiuse suhe protsendina sellest laiusest, ehitust tähistav täht — „R“ radiaalrehvi puhul — ja lõpuks velje läbimõõt tollides. Külje kõrgus ei ole seega fikseeritud väärtus, vaid sõltub laiusest: sama protsent annab laiemal rehvil kõrgema külje.

Seejärel tulevad koormusindeks ja kiirusindeks. Mõlemad on tabeliväärtused: indeks tähistab kandevõimet rehvi kohta, täht lubatud suurimat kiirust. Millised väärtused konkreetne auto vähemalt nõuab, on kirjas selle dokumentides, ja rehvi väärtused võivad olla neist suuremad, kuid mitte väiksemad.

Kes muudab mõõtu, muudab sellega ka veeremisümbermõõtu, spidomeetri näitu ja olenevalt autost ka vaba ruumi rattakoopas. Kas kombinatsioon on lubatud, otsustavad auto dokumendid, mitte see, kuidas see rattakoopas välja näeb. Kasutatud auto puhul tasub võrrelda: paigaldatud mõõt ja dokumenti kantud mõõt peaksid omavahel klappima.

Talverehvi turvisesegu on mõeldud jääma pehmeks alla teatud temperatuuri. Just see omadus läheb vananemisel kaotsi esimesena. Vana talverehv, millel on rohkelt mustrit, võib suvel sõita laitmatult ja veebruaris anda tunduvalt vähem, kui selle muster lubab. See on olukord, kus vanus tõesti midagi maksab.

Rehvi küljel on selle kohta kaks tähistust, mis ei tähenda sama asja. „M+S“ on tootja märge mustri kujunduse kohta, ilma et selle taga oleks ettenähtud katset. Mäe ja lumehelbe sümboli saab rehv ainult siis, kui see on läbinud standarditud veojõukatse lumel. Millist tähistust kus nõutakse, määrab jällegi kohalik õigus.

Aastaringsed rehvid kannavad sama loogikat ühes ainsas segus: need on kompromiss kahe temperatuurivahemiku vahel ja vananev kompromiss kaotab mõlemas otsas. Kes sõidab talvel autoga mägedes, kontrollib aastaringse rehvi puhul seetõttu kuupäeva sama hoolikalt kui mustrit.

Muhk rehvi küljel ei ole iluviga. See tekib, kui äärekivi vastu põrkamisel rebenevad karkassi niidid; õhurõhk surub nõrgenenud koha väljapoole. Rehv võib pärast seda veel nädalaid vastu pidada ja siis ilma hoiatuseta lõhkeda. See vahetatakse välja, mitte ei jäeta jälgimise alla.

Peened võrgutaolised praod soonte põhjas ja külje paindekohas on vananemise tunnus. Üksik pragu ütleb vähe, ulatuslik võrgustik palju. Lõiked, millest paistab kord, ja kohad, kus rehv on ühelt poolt kuni karkassini kulunud, ei ole läbirääkimiste küsimus, vaid põhjus autoga mitte ise ära sõita.

Ühekülgne kulumine viitab pealegi millelegi muule. Seest ja väljast ebaühtlaselt kulunud rehv tähendab kokkujooksu või kaldenurga probleemi; saehammasmuster mustriklotsidel tähendab enamasti veermiku probleemi või pidevalt liiga madalat rõhku. Kes vahetab ainult rehvid ja jätab põhjuse alles, ostab sama kulumise teist korda.

„Uued rehvid“ kuulutuses on argument, mida saab kahe minutiga kontrollida. Loed neli kuupäevavälja, võrdled mustrit ja ehitust silla kaupa ning vaatad üle sisemised küljed. Tulemus on kas kinnitus — siis on müüjal õigus ja hind võib seda kajastada — või kuluartikkel.

Ja nimelt teadaoleva suurusega kuluartikkel. Levinud mõõdus rehvikomplekti hinna saab teada ühe telefonikõnega, koos paigalduse ja tasakaalustamisega. Hinnapakkumine liigutab hinda; märkus, et rehvid on „noh, juba natuke vanemad“, seda ei liiguta.

Üks küsimus tasub esitada enne proovisõitu, mitte pärast: millal viimati rehvirõhku kontrolliti? Rehv, millega on kaua sõidetud liiga madala rõhuga, on õlgadelt materjali kaotanud ja selle külg on läbi elanud kuumust, mida sellelt välja ei loe. Kuupäev ei ütle selle kohta midagi — kulumismustrid ütlevad.