Kohaletoimetamine: lühiajaline numbrimärk, ekspordinumbrimärk või haagis

Auto, mis müügiriigis registrist kustutatakse, kaotab sellega ka oma liikluskindlustuse. Sellest hetkest alates on see ese, millel pole avalikel teedel asja, kuni keegi sellele jälle kindlustuskaitse ja numbrimärgi hangib. Kõik, mis järgneb, on vastus just sellele augule.

Kulude küsimus on teisejärguline, kuid seda küsitakse ikkagi esimesena. See on ka vale küsimus: kahju ilma kehtiva kindlustuseta maksab mitu korda rohkem, kui kõige kallim variant oleks maksnud, ja kontroll piiril ilma kehtiva numbrimärgita lõpetab sõidu kohapeal.

Sellest ka selle artikli järjekord: kõigepealt see, mida üksikud teed kindlustuse mõttes katavad, siis see, mida need praktikas nõuavad, ja alles viimasena, milline neist millise teekonna puhul end ära tasub.

Saksa lühiajaline numbrimärk (Kurzzeitkennzeichen) on mõeldud proovi- ja kohaletoimetamissõitudeks ning kehtib vaid mõne päeva; aegumiskuupäev on kirjas numbrimärgil endal. Seda taotletakse Saksa registreerimisasutusest (Zulassungsstelle) ning selleks on vaja elektroonilist kindlustuskinnitust, sõiduki dokumente ja kehtivat tõendit sõiduki tehnilise korrasoleku kohta.

Piirang, mille taha enamik plaane jääb, ei peitu numbrimärgis, vaid selle taga olevas kindlustuses. Paljud neist poliisidest kehtivad ainult piiratud territooriumil, ja piirid on kinnituses kirjas. Kes sõidab sellega välismaale, ilma et sihtriik seal kirjas oleks, sõidab kindlustuseta — ja märkab seda alles siis, kui midagi on juhtunud.

Praktikas tähendab see: lühiajaline numbrimärk on õige tee sõiduks Saksamaa piires, näiteks müüja juurest ülevaatuspunkti, või üle piiri, kui poliis seda sõnaselgelt katab. Küsi kindlustusandjalt enne vormistamist, millised riigid kinnituses on, ja lase vastus endale kirjalikult anda.

Ekspordinumbrimärk (Ausfuhrkennzeichen) — äratuntav paremal küljel oleva punase välja järgi — väljastatakse, kui auto viiakse riigist jäädavalt välja. Just nii on see impordi puhul, ja seepärast on see puhas tee. Sellega kaasneb kindlustus, mis on just selleks otstarbeks loodud, ja selle kehtivus ulatub suurusjärgus mõnest kuust kuni umbes aastani.

Seda taotletakse senise asukoha registreerimisasutusest. Vaja on registreerimistunnistuse I ja II osa (Zulassungsbescheinigung Teil I und II), kehtivat tehnoülevaatust (Hauptuntersuchung), ekspordi kindlustuskinnitust ja sinu isikut tõendavat dokumenti. Vanad numbrimärgid jäävad sinna; need tühistatakse samas toimingus, ja sellega lõpeb müügiriigis ka maksukohustus.

Otsustav erinevus lühiajalisest numbrimärgist peitub kindlustuskinnituses. Selles on sõnaselgelt nimetatud riigid, kus kaitse kehtib, ja ekspordi puhul on sihtriik loomulikult nende hulgas. Loe nimekiri siiski läbi, enne kui teele asud — eriti siis, kui teekond kulgeb läbi teiste riikide, mis pole ei lähte- ega sihtriik.

Kes paneb auto autoveohaagisele, ei vaja auto enda jaoks üldse numbrimärki ega kindlustust — see on veos. See on ainus tee, mis toimib ka mitte sõidukorras autoga, ja ainus, mille puhul tehniline rike teel ei ole risk.

Selle eest nihkub vaev vedukile ja sinule. Otsustav on veduki ja haagise kombinatsiooni lubatud täismass: sellest sõltub, kas sinu juhiloa kategooriast piisab või on vaja lisakategooriat. Milline piir sinu puhul kehtib, on näha sinu juhiloalt ja seda saab täpsustada juhilube väljastavast asutusest — ja koormatud haagisega jõuad selle piirini kiiremini, kui enamik arvab.

Autoveofirma võtab auto müüja juurest peale ja toob selle sinu ukse ette. Hind sõltub vahemaast, kaalust ja sellest, kas auto veereb ja on juhitav. Seda pakutakse nii eraldi veona kui ka kaasavõtmisena juba planeeritud veo raames — teine variant on märgatavalt odavam ja võtab kauem aega.

Tellimusse tasub kirja panna kaks punkti. Esiteks: kuidas on auto veo ajal kindlustatud, millise summa ulatuses ja milliste kahjude vastu? Teiseks: kes võtab auto müüja juures vastu ja millise aktiga? Fotodega üleandmise-vastuvõtmise akt, millele on alla kirjutanud juht ja müüja, on ainus tõend, mis eristab hiljem veokahju varasemast kahjust.

Ostu puhul, mida sa ise vaatamas ei käinud, on veofirma siiski halvem tee — mitte veo enda pärast, vaid seetõttu, et näed autot alles siis, kui see on makstud ja maha laaditud. Kes ise kohale ei sõida, tasuks vähemalt tellida kohapeal sõltumatu kontrolli.

Kohaletoimetamine on impordi ainus osa, kus oled teel autoga, mille staatus on ebatavaline. Seetõttu kontrollitakse sageli, ja seetõttu tasub kõrvalistmel olev kaust hästi korras hoida. See on sama kaust, mida vajad veidi hiljem tollipunktis.

Igast lehest tasub teha telefoniga foto. See ei asenda originaali, aga päästab pärastlõuna, kui mõni leht tuulega minema lendab või valesse kausta satub.

Kui teekond viib ELi siseturult väljapoole jäävasse riiki, pole sõit lihtsalt sõit, vaid deklaratsiooni ajaplaneerimine. Tollipunkt peab sinu saabumise ajal avatud olema, ja väiksemate piiripunktide lahtiolekuajad pole ei ööpäevaringsed ega kõikjal ühesugused. Kõne eelmisel päeval on kogu ettevõtmise kõige odavam osa.

Sellest tuleneb järjekord, mida paljud järgivad alles teise impordi puhul: kõigepealt vali tollipunkt ja selle lahtiolekuajad, siis lepi kokku aeg auto järeletulemiseks müüja juurest, siis taotle numbrimärgid. Kes alustab selles ahelas tagantpoolt, sellel on lõpuks numbrimärk, mis aegub pühapäeval.

ELi siseturu piires tollivormistus kaob, ajaplaneerimine aga mitte päris: numbrimärk aegub ikkagi, ja sihtriigi registreerimisasutusel on samuti lahtiolekuajad ja ooteajad.

Ühe riigi piires sõiduks ja sõidukorras auto puhul on lühiajaline numbrimärk kõige lihtsam tee, kui poliis teekonda katab. Niipea kui mängus on piir ja auto jääb jäädavalt sinna, on õige ekspordinumbrimärk — see on loodud just sellisel juhul ja korraldab registrist kustutamise ühtlasi ära.

Haagis võidab kolmes olukorras: auto puhul, mis pole sõidukorras, auto puhul, mille tehnilist seisukorda sa ei saanud hinnata, ja vanasõiduki puhul, millele ei taheta tuhat kilomeetrit järjest peale panna. Veofirma võidab, kui teekond on pikk ja sinu aeg on kallim kui veo hind.

Ja üks arvestus, mida tavaliselt alahinnatakse: ise sõitmine pole tasuta. Kohalesõit rongiga või kellegi teise autos, kütus, teemaksud, ööbimine ja kaotatud tööpäev liituvad kiiresti summaks, mida maksab koht niikuinii sõitval autoveokil — ainult et sina oled pärast seda väsinud ja auto on oma esimese pika sõidu sinu käes juba läbinud.