Seinalaadija kodus: mida see annab ja mida see nõuab

Seinalaadija ei lae. Laadija asub autos — see on pardalaadija, mis alaldab vahelduvvoolu ja suunab selle akusse. Seinalaadija annab seda vahelduvvoolu, jälgib ühendust ja teatab autole peenikese juhtsoone kaudu, kui palju voolu see tohib võtta. Rohkem see ei tee, ja just seepärast ei ole piiriks peaaegu kunagi seinal olev seade.

Kui palju võimsust kohale jõuab, tuleneb pingest korda voolutugevus korda faaside arv. Majapidamispistikupesas on üks 230-voldine faas ja seda saab pidevalt koormata umbes kümne amprega — sellest tuleb veidi üle kahe kilovati. Kolmefaasiline ühendus 400 voldi ja 16 ampriga faasi kohta annab üksteist kilovatti, 32 ampriga kakskümmend kaks. Pistikupesa ja kolmefaasilise seinalaadija vahe on seega umbes viie- kuni kümnekordne.

Teine erinevus on pidev koormus. Majapidamispistikupesa on ehitatud lühikeste tippude jaoks, mitte kümneks tunniks nimikoormuse lähedal. Seinalaadija on just selleks mõeldud: see mõõdab oma kontaktide temperatuuri ja vähendab voolu enne, kui kuskil midagi soojaks läheb.

Esimene küsimus ei ole see, kui võimas seinalaadija tohib olla, vaid see, kui suure võimsusega auto suudab laadida. Pardalaadija on kindla võimsusega komponent. Paljud autod võtavad kolmefaasiliselt üksteist kilovatti, mõned laevad ainult ühefaasiliselt, üksikud kuni kahekümne kahe kilovatiga. Kahekümne kahe kilovatine seinalaadija ühefaasiliselt laadival autol laeb ühefaasiliselt — suurema laadija raha on siis kulutatud, ilma et midagi muutuks.

Ühefaasilisel laadimisel on teine konks: faaside ebaühtlane koormus. Kui voolu tarbib ainult üks kolmest faasist, koormab see jaotusvõrku ebaühtlaselt. Seepärast piiravad võrguettevõtted lubatud ühefaasilist pidevkoormust. Milline väärtus kehtib, on kirjas võrguettevõtte tehnilistes liitumistingimustes, mitte seinalaadija brošüüris.

Praktikas tähendab see: kes laeb kolmefaasiliselt, saab keskmise suurusega aku üle öö täis, ilma et peaks selle peale mõtlema. Kes laeb ühefaasiliselt, peab arvutama — mahutavus jagatud laadimisvõimsusega annab tundide arvu, pluss umbes kümnendik laadija ja kaabli kadude jaoks. Igapäevasteks tööle- ja kojusõitudeks piisab sageli ka sellest, suure aku laadimiseks kümnelt protsendilt täis ühe ööga aga enam mitte.

Jaotuskilbi ja parkimiskoha vahel on kaabel ning selle ristlõige määrab, mis on võimalik. Üksteist kilovatti nõuab viiesoonelist toitekaablit oma kaitsmega; pikemate vahemaade puhul peab ristlõige kasvama, sest muidu langeb teel liiga palju pinget. Majas, mille garaaž on krundi teises otsas, ei ole kõige kallim kuluartikkel seinalaadija, vaid kraav.

Teine piir on kogu maja liitumisvõimsus. Pliit, boiler, soojuspump ja seinalaadija ei saa kõik korraga täisvõimsusel töötada. Selle lahendab koormusjuhtimine: see mõõdab voolu maja liitumispunktis ja vähendab seinalaadija voolu, niipea kui teised tarbijad lisanduvad. See maksab lisaks ja säästab paljudel juhtudel liitumisvõimsuse suurendamise, mis on mitu korda kallim.

Kui küsid hinnapakkumist, säästad aega, kui annad kohe kaasa järgmised andmed:

Iga laadimisseade vajab rikkevoolukaitselülitit. Erinevus ülejäänud majapaigaldisest seisneb rikke liigis: alalisvoolu vahelüliga auto võib rikke korral tekitada sileda alalis-rikkevoolu. Tavaline A-tüüpi lüliti seda ei tuvasta — ja võib selle mõjul muutuda tundetuks isegi nende rikete suhtes, mida ta muidu tuvastab.

Seepärast on seinalaadija juures vaja kas B-tüüpi rikkevoolukaitselülitit või A-tüüpi lülitit koos alalis-rikkevoolu tuvastusega, mis rakendub milliampri vahemikus. Paljudel seinalaadijatel on see tuvastus juba sisse ehitatud; siis piisab väljaspool A-tüübist. See ei ole brošüüri pisiasi, vaid koht, kus paigaldis kas võetakse vastu või mitte.

Lisaks on vaja iga laadimisseadme jaoks eraldi kaitselülitit ja kaitsejuhi kontrolli. Kes ühendab seinalaadija ise olemasoleva pliidikaabli külge, säästab ühe korra raha ja kaotab kahju korral kindlustuskaitse. Registreeritud paigaldaja tehtud vastuvõtt on dokument, mis näitab, et paigaldis vastab tehnika tasemele.

Laadimisseadmest tuleb võrguettevõttele teatada ja teatud võimsusest alates on vaja tema nõusolekut. Kus see lävi on ja milline vorm kehtib, määrab kohalik võrguettevõte; tema on ka see, kes teate vastu võtab. Tavaliselt teeb selle ära tööd teostav paigaldaja, sest selleks peab ta olema kantud paigaldajate registrisse.

Menetlus kestab nädalaid, mitte päevi — see on suurusjärk, mitte lubadus. Kes tellib seinalaadija alles auto tarnekuupäevaks, laeb esimesed nädalad pistikupesast. Telli see siis, kui ostuleping on allkirjastatud, mitte siis, kui auto on ukse ees.

Toetusprogramme pakutakse olenevalt riigist, piirkonnast (näiteks Šveitsi kantonist), omavalitsusest ja kohati ka võrguettevõttelt endalt. Need muutuvad sageli ja paljud nõuavad taotlust enne paigaldamise algust — tagantjärele esitatud taotlus lükatakse tagasi, ükskõik kui põhjendatud see oleks. Seepärast pole siin summat, vaid järjekord: kõigepealt uuri, kas programm on olemas, siis taotle, siis ehita.

Kortermajas on seinalaadija harva tehniline ja peaaegu alati korralduslik probleem. Üürnikel ja korteriomanikel on mitmes Euroopa õiguskorras õigus rajada omal kulul laadimisseade. Kui kaugele see õigus ulatub ja millised tähtajad kehtivad, on erinev; määrav on kinnisvara asukoha õigus ning teavet annab pädev üürnike või korteriomanike nõustaja.

Tehniliselt tasub vaadata põhipaigaldist. Piisava ristlõikega püstliin koos koormusjuhtimisega kõigi parkimiskohtade jaoks on ühe korra kallis ja pärast seda iga järgmise ühenduse jaoks odav. Kes laseb esimesena vedada eraldi kaabli, võib hõivata liitumisvõimsuse, mis hiljem kõigil puudu jääb — ja naabrid maksavad selle eest.

Kolmas küsimus on arveldamine. Iga parkimiskoha jaoks eraldi taadeldud arvesti eraldab laadimiseks kulunud elektri selgelt üldkasutatava elektri kulust ja muudab hilisemad vaidlused tarbetuks. Ilma selleta maksab ühistu, ja see kestab täpselt seni, kuni tuleb teine auto.

Rahalist eelist ei saa siin summana välja tuua, sest elektrihinnad erinevad riigiti, müüjati ja paketiti ning muutuvad pidevalt. Struktuur on aga kõikjal sama: kodus maksad oma kodupaketi kilovatt-tunni hinda ja mitte midagi muud. Teel maksad laadimisteenuse pakkuja kilovatt-tunni hinda, olenevalt paketist seansi- või ajatasu ja võõra laadija puhul lisaks rändlustasu. Pane arvutusse oma pakett ja arvutus kehtib sinu jaoks.

Teine võit on aeg, ja seda alahinnatakse. Auto, mis niikuinii öösel seisab, laeb ajal, mil keegi selle kõrval ei oota. Tee laadijani, ootamine, vaba koha otsimine — kõik see jääb ära, ja seda aasta igal päeval.

Kolmas võit puudutab akut. Laadimine üheteistkümne kilovatiga tähendab väikest C-määra, vähe heitsoojust ja ühtlast voolu. Kes laeb kodus, saab lisaks jätta laadimispiiri kaheksakümnele protsendile ja laadida täis ainult enne pikki sõite. See on igapäevaelus kõige säästvam kohtlemine — ja mõne aasta pärast edasimüümisel on see jääkmahutavusest näha.

Järjekord on olulisem, kui paistab. Kes ostab kõigepealt ja küsib alles siis, kus laadida, on kõige kallima vastuse juba välistanud. Piisab viiest küsimusest:

Ükski neist küsimustest ei nõua asjatundjat ja kõigile viiele saab vastata ühe õhtuga. Kes jätab need lahtiseks, ei otsusta seetõttu teisiti — ta otsustab lihtsalt hiljem, ja siis on auto juba ukse ees.