Mis peaks autos olema — ja mida seadus nõuab seal, kus sõidad

Üks nimekiri sisaldab seda, mis peab autos kaasas olema. See on lühike, riiklikult reguleeritud ja seda kontrollitakse tee ääres. Teine sisaldab seda, mis päriselt aitab, kui midagi juhtub. See on pikem, keegi seda ei kontrolli ja see kattub esimesega vähem, kui arvata võiks.

Kokku annavad need ühe koti, mis on alati samas kohas. Ülejäänud artikkel selgitab, miks see kott ei sünni internetist leitud loetelust, vaid kahest küsimusest: milliseid riike ma läbin ja mida vajab just see auto?

On esemeid, mis on ühes riigis kohustuslikud ja naaberriigis isegi mitte soovitatavad. Mõni nõue kehtib ainult selles riigis registreeritud sõidukitele, teine igale sõidukile teel — just see erinevus üllatab reisijaid kõige sagedamini. Ja mõned nõuded kehtivad ainult teatud aastaajal või märgistatud teelõikudel.

Seda, milliseid esemeid üldse kuskil nõutakse, saab loetleda; seda, millised neist sinu marsruudil kehtivad, mitte. Siduv allikas on vastava riigi liiklusamet või autoklubi — ja seda iga riigi kohta, mida läbid, ka selle kohta, millest sõidad ainult läbi. Transiitriik loeb täies mahus.

Kontroll toimub tee ääres ja puuduv ese võib sõidu just seal lõpetada. Trahvi suurus on seejuures kõige vähem huvitav näitaja: see muutub, erineb riigiti ja on peaaegu alati väiksem kui katkenud reisi hind.

Seda nimekirja ei ole üheski eeskirjas, ja just see loeb. See vastab kolmele olukorrale: seisad pimedas tee ääres, ootad kauem, kui arvasid, või pead midagi dokumenteerima. Kõik selles on väike, odav ja seisab aastaid kasutamata.

Kaht asja sellest alahinnatakse tavaliselt. Esimene on oma patareiga taskulamp — telefon on just selles olukorras, kus sul on valgust vaja, seade, mille akut säästad helistamiseks. Teine on paber: autoabi number, poliisinumber ja kindlustusseltsi number väljatrükituna, sest tühja akuga telefon ei tea ühtegi numbrit.

On ka kolmas kategooria, mis ei saa olla üheski üldises nimekirjas, sest see on iga auto puhul erinev. Just selle taha jääb rikke kõrvaldamine sageli kinni: tööriistad, mis kuuluvad auto juurde, ja andmed, mis kehtivad ainult selle auto kohta.

Punkt, mille peaaegu kõik tähelepanuta jätavad: pukseerimisaas. Tänapäeva autodel on see sissekeeratav detail, mis asub kindlas kohas, ja selle pesa on peidetud kaitseraua katte taha, mille asukohta peab teadma. Otsi mõlemad üks kord rahulikult kuiva ilmaga üles, mitte teepeenral.

Jääkaabits ja hari, mis ulatub katuseni — katusel olev lumi on esimese tugeva pidurdusega tuuleklaasil ja paljudes riikides on puhastamata autoga sõitmine sõnaselgelt keelatud. Lisaks jääsulataja, kindad ja seal, kus päriselt lund sajab, väike labidas.

Lumekette vajab see, kes sõidab piirkondades, kus need võidakse kohustuslikuks teha. Olulisem kui nende olemasolu on harjutamine: ketid pannakse esimest korda peale kodus, kuivas, päevavalges ja rahulikult. Esimene kord pimedas tõusul, autode järjekord selja taga, on õppimiseks vale aeg.

Ja klaasipesuvedelik: see peab olema segatud selle temperatuuri jaoks, mille juures sa tegelikult sõidad, mitte kodu jaoks. Külmunud klaasipesur on talvel nähtavuse probleem, mitte mugavuse probleem — soolakiht klaasil madala päikese vastu võtab nähtavuse täielikult.

Iga kinnitamata raske ese salongis muutub järsul pidurdusel mürsuks. See kehtib pagasiruumis lahtiselt veereva tulekustuti kohta samamoodi nagu jalaruumis lebava tööriista kohta. Universaalis või linnamaasturis, mille istmed on maha keeratud, pole koorma ja peade vahel vaheseina — sinna on vaja võrku või vaheresti.

Autosse ei kuulu ka survemahutid ega miski, mis kuumust halvasti talub: aerosoolid ja välgumihklid päikese käes seisvas autos ning akud, mis kuuma auto salongis kuumenevad. Päikese käes seisev auto läheb välisõhust märgatavalt soojemaks, ja seda tundide kaupa.

Ja kaks asja põhjustel, millel pole tehnikaga midagi pistmist. Varuvõti ei sõida kunagi autoga kaasas. Ja dokumendid, millel on aadress, koos garaažiukse puldiga samas autos on kutse — kes need kaks lahus hoiab, hoiab lahus ka riski.

Üks kott, alati samas kohas, kaks korda aastas üle vaadatud — kõige parem siis, kui niikuinii rehve vahetatakse. Selles ongi kogu nipp: kontroll on seotud ajaga, mis on niikuinii olemas, ega jää seetõttu ära.

Üle vaadatakse kuupäevaga asjad: esmaabikomplekt, rehviparanduskomplekti hermeetikupudel, tulekustuti, taskulambi patareid ja akupank. Ja kindalaekas olev pastakas, mis pärast kahte kuuma aastat kindlasti enam ei kirjuta.

Enne välisreisi vasta kolmele küsimusele, ja seda iga marsruudil oleva riigi kohta: mida pean kaasas kandma? Mida ei tohi kaasas kanda või kasutada — mõni riik keelab radaridetektorid, teine piirab pardakaamera kasutamist. Ja millist vinjetti, kleebist või teemaksulahendust vajan ning kus on ametlik väljastuskoht?

Need kolm küsimust võtavad kokku veerand tundi enne väljasõitu. Vastused saad asjaomaste riikide ametiasutustelt ja autoklubidelt — need on ainus allikas, mis muutub koos eeskirjadega.