Autod väikeettevõttele: valimine, ostmine, ülalpidamine

Enne kui mõni mudel kõne alla tuleb, kirjelda kasutust: mida veetakse, kui rasket ja kui mahukat? Mitu inimest sõidab kaasa? Kui pikad on teekonnad, kui palju linna, kui palju kiirteed? Kus auto ööseks seisab ja kas see mahub klientide maa-alusesse parklasse?

Nendest vastustest tulenevad ranged kriteeriumid — kandevõime, laadruum, istekohad, kõrgus, pukseerimisvõime — ja alles seejärel pehmed. Kes alustab vastupidi, ostab auto, mis meeldib, ja avastab esimese suure tellimuse juures, et kaubaalus ei mahu sisse.

Kandevõime on lubatud täismassi ja tühimassi vahe ning mõlemad on kirjas auto dokumentides. See väheneb iga lisavarustuse, iga riiulisüsteemi ja iga kaassõitjaga ning ülekoormatud auto pidurdab halvemini, kulub kiiremini ja on kontrolli korral probleem.

Täismassi juures tuleb mängu juhiluba. Tavaline sõiduautode juhiluba kehtib ainult teatud massipiirini ning raskemate sõidukite või autorongide jaoks on vaja täiendavat kategooriat. Milline piir kehtib ja milliseid kategooriaid sinu töötajatel on, selgita välja enne ostu — kehtiva reegli ütleb maanteeamet.

Universaalist piisab tööriistade, näidiste ja dokumentide jaoks ning see sõidab nagu sõiduauto. Kaubik veab materjali ja riiuleid, kuid on linnas laiem, kõrgem ja raskemini pargitav. Pikap pakub lahtist kasti ja sageli suurt pukseerimisvõimet, kuid vähem kaitstud panipaika.

Sõiduauto ja kerge tarbesõiduki vahel teevad paljud riigid vahet registreerimisel, maksustamisel ja kindlustamisel ning liigitus sõltub tehnilistest tunnustest, mitte nimest. Mida see sinu kulude jaoks tähendab, ütlevad registreerimisasutus ja sinu raamatupidaja või maksunõustaja.

Kes vajab rohkem kui ühte autot, sellel on ühesuguste või sarnaste mudelitega enamasti lihtsam: varuosad, rehvid ja hooldus on tuttavad, töötajad saavad autosid vahetada ja riiulisüsteemid sobivad igasse autosse. Kulud muutuvad prognoositavamaks, sest pärast esimest aastat tead neid.

Sama mõistlik on mitte osta kõiki autosid korraga. Ajatatud soetused jaotavad kulud ja hoiavad ära olukorra, kus mitu autot vajab samal ajal kalleid töid või tuleb välja vahetada.

Kas ettevõte ostab, finantseerib või liisib, on likviidsuse ja raamatupidamise küsimus; kaalutlused selle kohta on artiklis liisingu ja laenu kohta, erakasutuse küsimus aga artiklis ettevõtte autode kohta. Otsuse jaoks vajad oma ettevõtte numbreid, mitte juhendi omi.

Üks praktiline punkt kehtib peaaegu kõikjal: kellel on õigus sisendkäibemaks maha arvata, peaks jälgima, et arvel oleks käibemaks eraldi välja toodud. Kasutatud autode puhul ei ole see iseenesestmõistetav, sest edasimüüjad müüvad neid sageli kasumimarginaali erikorra alusel. Carvexias saavad edasimüüjad märgistada kuulutusi, mille puhul saab käibemaksu arvel eraldi näidata, ja otsingus saab nende järgi filtreerida.

Endistel autopargi sõidukitel on sageli suur läbisõit ja katkematu hooldus, sest autoparke hooldatakse plaani järgi. Ettevõtte jaoks on see hea kombinatsioon. Tarbesõidukite puhul pööra tähelepanu töö jälgedele: kahjustused laadruumis, riiulite ja reklaamkirjade kinnitusaugud, siduri ja haakeseadme seisukord, raskete koormate jäljed veermikul ja rehvidel.

Küsi ka, milleks autot varem kasutati. Kullerteenuse kaubikul on seljataga teistsugune elu kui sellel, mis sõitis kaks korda nädalas ehitusplatsile, isegi sama läbisõidu juures.

Ettevõtetele, kelle päevased teekonnad on planeeritavad ja kellel on kindel asukoht, võib elektriauto hästi sobida: laetakse üle öö ettevõtte juures ja teekonnad on iga päev sarnased. Arvesta pikima realistliku päevateekonnaga koos koormaga ja talvel, mitte keskmisega — päev, mil sõiduulatusest ei piisa, maksab ühe tellimuse.

Kaks asja jäävad seejuures sageli tähelepanuta. Aku kaalub ja see võib vähendada kandevõimet võrreldes samaväärse sisepõlemismootoriga autoga; mõnes riigis kehtivad seepärast elektriliste kaubikute jaoks juhiloa puhul erilised massireeglid, mille kehtiva versiooni ütleb maanteeamet. Ja avalik laadimine teel on tööaeg, mille eest keegi ei maksa.

Auto, mis seisab töökojas, puudub ettevõttest. Planeeri seepärast enne ostu, kus seda hooldatakse — ideaalis asukoha lähedal, töökojas, mis tunneb marki ja pakub aegu ka varahommikul või õhtul —, ja mis juhtub, kui auto rivist välja langeb: asendusauto, rendiauto, ümberplaneerimine.

Kindlustuslepingus tasub kindlasti märkida äriline kasutus ja olenevalt tegevusest ka kaasas veetav kaup ja tööriistad. Mida selleks kindlustada saab ja tuleb, erineb riigiti ja kindlustusandjati; küsimus kindlustusele enne ostu säästab üllatusest esimese kahju korral.

Iga auto kohta tasub luua toimik: ostu-müügileping ja arve, registreerimine, kindlustus, hoolduse ja remondi arved, kahjuteated ning see, kes autoga millal sõidab. Kus on nõutud sõidupäevik või kasutusarvestus, lisa ka see toimikusse.

See toimik ei ole ainult raamatupidamine. See on tõend edasimüümisel, järgmise ostu alus ja vastus küsimusele, milline mudel on ettevõttes end õigustanud.