Liisingulepingu ülevõtmine: kui astud jooksvasse lepingusse

Liisingu ülevõtmisel astub uus liisinguvõtja senise asemele, ja nimelt samasse lepingusse: sama makse, sama järelejäänud lepinguaeg, sama jääkväärtus, sama läbisõidukokkulepe. Uuesti ei lepita üldjuhul kokku midagi. Õiguslikult on see lepingu ülevõtmine kolme osapoolega — senine liisinguvõtja, uus liisinguvõtja ja liisinguandja, kellele auto kogu aeg kuulub.

Sellele, kes tahab lepingust välja astuda, on ülevõtmine sageli soodsaim viis vabaneda lepingust, mis on arvestatud kogu lepinguajale. Ennetähtaegne lõpetamine maksab tavaliselt väljaostusumma, millesse arvestatakse tasumata maksed ja arvestuslik jääkväärtus; järeltulija laseb lepingul aga lihtsalt edasi kesta. Sellele, kes lepingusse astub, on see viis saada auto lühemaks ajaks, kui uus leping tavaliselt ette näeb.

Protsess on peaaegu alati sama. Senine liisinguvõtja küsib liisinguandjalt, kas ülevõtmine on võimalik, ja saab dokumendid. Huviline esitab taotluse nagu uue lepingu puhul. Kui liisinguandja nõustub, allkirjastavad kõik kolm ülevõtmislepingu; seejärel tulevad vastutava kasutaja vahetus, kindlustus ja üleandmine. Kuulutus, mis pakub ülevõtmist, peab seda ka nii nimetama — see ei ole müük, sest liisinguvõtja ei ole omanik.

Kellelgi ei ole õigust nõuda, et liisinguleping talle üle antaks. Kas ülevõtmine on lubatud, on kirjas liisingutingimustes, ja isegi kui see on seal ette nähtud, jätab liisinguandja endale õiguse otsustada nõusoleku üle iga juhtumi puhul eraldi. Ta sõlmis lepingu kindla isikuga, kelle maksevõimet ta kontrollis, ja vahetab selle isiku välja ainult sellise vastu, keda ta samamoodi kontrollib.

See kontroll on sama mis uue lepingu puhul: sissetulek, olemasolevad kohustused, päring riigi krediidiinfo registrisse; Šveitsis kuulub selle juurde krediidivõimelisuse kontroll Šveitsi tarbijakrediidi seaduse (Konsumkreditgesetz) järgi. Kes ei läbiks seda uue lepingu sõlmimisel, ei läbi seda ka ülevõtmisel. Mõni liisinguandja võtab lisaks ümbervormistamise tasu; selle suurus on hinnakirjas või öeldakse päringu peale.

Kuni nõusolekut ei ole kirjalikult antud, ei ole midagi üle võetud. Seni vastutab senine liisinguvõtja maksete, kindlustuse ja iga kahju eest, isegi kui auto on juba huvilise käes. Ilma nõusolekuta ei saa ka vastutavat kasutajat vahetada: Saksamaal hoiab liisinguandja registreerimistunnistuse II osa (Zulassungsbescheinigung Teil II), Šveitsis on liisinguauto Šveitsi registreerimistunnistusel (Fahrzeugausweis) sageli märge, mis keelab vastutava kasutaja vahetuse ilma liisinguandja nõusolekuta.

Siinkohal tasub selgeks teha üks küsimus: kas senine liisinguvõtja vabastatakse ülevõtmisega lepingust täielikult või vastutab ta mingil kujul edasi? Vastus on kirjas ülevõtmislepingus. Kes lepingust välja astub, laseb selle seal sõnaselgelt kinnitada.

Lepingus on kokku lepitud kogu läbisõit auto, mitte liisinguvõtja kohta. Mida eelkäija on sõitnud, on sellest juba ära kasutatud. Arvutus tuleks teha päris alguses: kokkulepitud kogu läbisõit pluss läbisõidunäit lepingu alguses, miinus praegune näit — see jääb sulle. Jaga see järelejäänud kuude arvuga ja võrdle sellega, mida sa tegelikult kuus sõidad.

Kui sinu vajadus on suurem, maksab iga lisakilomeeter lepingus kirjas olevat hinda, ja seda lõpus, korraga. Mõni liisinguandja kohandab ülevõtmisel läbisõitu, paljud mitte; küsi selle kohta enne, kui arvutad. Kui eelkäija on juba üle ajale vastava läbisõidu, on ületus juba sisse ehitatud — siis on see läbirääkimiste koht temaga, mitte sinu mure lepingu lõpus.

Seisukorra puhul kehtib sama loogika. Lõpus hinnatakse autot lepingu tagastamistingimuste järgi ja arve esitatakse sellele, kes auto tagastab. Kriimustus, mille tekitas eelkäija ja mida ülevõtmisel keegi kirja ei pannud, jõuab sinu arvele. Seepärast tasub ülevõtmisel koostada seisukorra protokoll fotodega, kuupäevaga ja mõlema allkirjaga — veel parem on sõltumatu asutuse aruanne nende kriteeriumide järgi, mida rakendatakse tagastamisel.

Sama kehtib hoolduse ja tarvikute kohta. Puuduvad hoolduskanded, kadunud varuvõti või puuduv laadimiskaabel lähevad tagastamisel arvele, isegi kui need pärinevad ajast enne sind. Palu näha hooldusraamatut, mõlemat võtit ja kõike, mis tagastamisprotokollis kirjas on.

Paljud liisingulepingud algavad erimaksega, ja just selle taha jäävad ülevõtmised kõige sagedamini kinni. Senine liisinguvõtja maksis selle alguses ja see vähendas makseid kogu lepinguaja jooksul. Kui keegi teine lepingu üle võtab, saab tema järelejäänud kuudel kasu neist madalamatest maksetest, ilma et oleks seda makset teinud.

Seepärast nõuavad lepingust loobuvad liisinguvõtjad sageli hüvitist: summat, mille ülevõtja maksab otse neile, kompensatsiooniks erimakse veel ära kasutamata osa eest. See on õiguspärane, kui summa on arusaadavalt põhjendatud. Arvutus: erimakse jagatud kogu lepinguajaga kuudes, korrutatud järelejäänud kuude arvuga. See on osa, millest sul on veel kasu. Rohkem maksta tähendab osaliselt kinni maksta seda, mida eelkäija on juba kasutanud.

Näide arvutuskäigust: 36-kuulise lepingu puhul, millest on jäänud veel 12 kuud, langeb järelejäänud ajale kolmandik erimaksest. Kaks kolmandikku kasutas eelkäija ise; viimane kolmandik on piir, mille piires hüvitis sinu jaoks ära tasub.

Hüvitis on kokkulepe kahe liisinguvõtja vahel, mitte liisinguandjaga. Pane see kirja ja maksa alles siis, kui liisinguandja on ülevõtmisega nõustunud — mitte ette, et auto endale kindlustada. Summa, mis liigub enne nõusolekut, on seotud lepinguga, mis ei pruugi kunagi sündida.

Makse üksi ütleb vähe, sest see on arvutatud erimakse peale, mida sina ei teinud, ja sest lõpus võivad tulla kulud, mida maksesse ei ole arvestatud. Ülevõtmine muutub võrreldavaks alles siis, kui järelejäänud lepinguaja kogukulud jagatakse kuude arvuga.

Tulemus on sinu tegelik kuukulu. Võrdle seda kahe alternatiiviga: uue liisingulepinguga võrreldava auto jaoks, mille puhul jaotad samuti erimakse, maksed ja tasud kuudele, ning võrreldava kasutatud auto ostuga, mille puhul arvestad sama aja eeldatava väärtuse vähenemise. Ainult siis, kui ülevõtmine on selles võrdluses eespool, on see soodne. Eelis, mis arvutuses ei kajastu, võib siiski otsustavaks osutuda: lühike seotus, kui vajad autot ainult ettenähtava aja jooksul.

Ülevõtmisega astud positsioonile, mille leping lõpus liisinguvõtjale määrab, koos kõigega, mis seal on reguleeritud. Läbisõidupõhise liisingu puhul on need lisakilomeetrid ja tavapärast kulumist ületavad kahjustused. Jääkväärtusega liisingu puhul lisandub suurem kirje: kui auto toob lõpus vähem kui arvestuslik jääkväärtus, kannab vahe liisinguvõtja. Selle riski arvestas eelkäija, mitte sina. Kes sellise lepingu üle võtab, hindab kõigepealt auto turuväärtust lepingu lõpu seisuga ja võrdleb seda lepingus oleva jääkväärtusega.

Lepingust loobuva liisinguvõtja jaoks lõpeb risk alles kirjaliku vabastamisega lepingust. See räägib selle poolt, et ülevõtmine viiakse läbi kiiresti ja täielikult: nõusolek, kokkulepe, vastutava kasutaja vahetus, kindlustus, üleandmisprotokoll — selles järjekorras ja ilma vahedeta. Kindlustus ja automaks lähevad alates vastutava kasutaja vahetusest ülevõtja kanda.

Kes kahtleb, kas auto tagastamise hästi üle elab, sellel on kolmas võimalus: mitte võtta üle lepingut, vaid osta auto pärast seda, kui senine liisinguvõtja on selle liisinguandjalt välja ostnud. Siis pole tagastamist, lisakilomeetreid ega ekspertiisi — selle eest on aga ostuhind, mida tuleb turuga võrrelda nagu iga teist.