Auto talveks valmis: sügisene kontrollnimekiri

Talv toob harva kaasa uue rikke. Ta toob esile vanad, ja nimelt korraga: kuude kaupa nõrgenenud aku ütleb esimesel külmal hommikul üles, klaasipuhasti, mis suvel vaid veidi määris, jätab lörtsiga vaatevälja puhastamata riba ning väike värvikahjustus kapotil saab soola. Kes sügisel üle vaatab, teeb samad asjad ära, ainult ilma ajasurveta.

Lisaks on kaks praktilist põhjust. Mõned tööd vajavad temperatuure, mida jaanuaris enam pole: värv ei kõvene külmas korralikult, kummihooldusvahend ei imendu märga ja külma tihendisse ning põhjapesu järel ei kuiva auto enam ära. Ja niipea kui sajab esimene lumi, tahavad kõik korraga aega rehvide, aku ja klaasi jaoks — kes helistab alles siis, see ootab.

Sellest tuleneb ka selle nimekirja järjekord. Kõigepealt see, mis vajab töökoda või tellitud osa: aku test, külmakaitse mõõtmine, kivitäkkega tuuleklaas, rehvivahetus. Siis see, mida teed ühe pärastlõunaga ise: klaasipesuvedelik, klaasipuhastid, tuled, tihendid. Viimaseks, vahetult enne teede soolatamist, põhi ja varustus pagasiruumis. Rehvidel, akul ja eri riikide talverehvireeglitel on oma artiklid; siin on kirjas, kuidas see kõik kokku käib.

Jahutusvedelik on vee ja kontsentraadi segu, mis alandab külmumistemperatuuri ja kaitseb jahutussüsteemi metalle korrosiooni eest. Kui madalate temperatuurideni külmakaitse ulatub, sõltub segu vahekorrast — ja see muutub märkamatult, kui aasta jooksul on lisatud puhast vett. Külmudes jahutusvedelik paisub ning võib kahjustada voolikuid, radiaatorit ja halvimal juhul mootoriplokki.

Mõõdetakse antifriisi testri, refraktomeetri või lihtsa areomeetriga; töökojas võtab see minuti. Lisatakse ainult külma mootori korral ja ainult sellist tüüpi vedelikku, mida tootja sõidukile ette näeb — see on kirjas kasutusjuhendis. Miks eri tüüpe ei segata ja mille järgi vedelikukadu ära tunda, on kirjas artiklis jahutusvedeliku ja ülekuumenemise kohta. Kui tase langeb kahe kontrolli vahel, pole see lisamise küsimus, vaid märk viast.

Klaasipesuvedelikuga on viga sagedasem ja tagajärg kohe tuntav: suvine vedelik külmub paagis, voolikutes ja pihustites ning siis sõidad soolaudus veoki taga ilma klaasipesurita. Talvekontsentraat segatakse kanistril oleva juhise järgi, ja nimelt madalaimate temperatuuride jaoks, mida ootad, mitte sügisese pärastlõuna jaoks. Kui paagis on veel palju suvist segu, sõida see kõigepealt võimalikult tühjaks, muidu lahjendab jääk kontsentraati. Jahutusvedelik ei kuulu kunagi klaasipesuvedeliku paaki.

Klaasipuhastite harjad vananevad päikese ja osooni mõjul ning sügiseks on kummil suvi selja taga. Vöödid, hüplemine või puhastamata jääv riba tähendavad: vaheta välja, nii ees kui taga. Talvel lisandub üks reegel: ära lülita klaasipuhastit sisse, kui see on klaasi külge külmunud. Kummihuul rebeneb ning mootor või hoovastik saab kahjustada. Kõigepealt tee klaas puhtaks, siis lülita puhastid sisse. Paljudel sõidukitel on hooldusasend, milles hoobasid saab klaasilt eemale tõsta; kuidas seda aktiveerida, on kirjas kasutusjuhendis.

Pimedal aastaajal sõidad hommikul ja õhtul ilma päevavalguseta ning tuled pole enam formaalsus. Käi kõik tuled ükskord läbi, teise inimese abiga või heleda seina ees: lähi- ja kaugtuled, udu-, piduri-, taga- ja numbrituled, suunatuled. Esitulede reguleeringut kontrollib töökoda mõne minutiga; pärast pirnivahetust või suure koormaga on see sageli paigast ära. Kollaseks ja tuhmiks muutunud plastist esitulede klaasid ei suuna valgust enam sinna, kuhu vaja — neid saab taastada või välja vahetada.

Ja klaasid ise. Udu tekib eelkõige siseküljel oleva mustusekihi peale, seepärast tasub need sügisel põhjalikult puhtaks teha. Kliimaseade aitab ka talvel: see kuivatab õhku ja teeb klaasi kiiremini selgeks. Ummistunud salongifilter pidurdab ventilaatorit, märjad põrandamatid hoiavad niiskust autos. Ja tuuleklaasi kivitäke parandatakse enne külmade tulekut, mitte pärast — temperatuurikõikumised panevad selle pragunema, ja kuum vesi jäätunud klaasil on just selline järsk muutus.

Külm ei riku akut, vaid näitab, mis seisus see on. Külm aku annab vähem voolu, samal ajal kui külm mootor paksu õliga nõuab rohkem; mis septembris veel piisab, ei piisa detsembris enam. Seepärast kuulub aku test sügisesse, ja nimelt koormustest, nagu seda teevad töökojad ja paljud varuosamüüjad. Pinge mõõtmine seisva auto juures ütleb vananenud aku kohta vähe.

Talvine kasutus teeb arvutuse veelgi karmimaks. Küte, ventilaator, istme- ja tagaklaasi soojendus ning tuled töötavad korraga, sageli lühikestel sõitudel, mille jooksul generaator akut vaevu laeb. Kui sõidad peamiselt lühikesi otsi, plaani aeg-ajalt pikem sõit või ühenda aku laadijaga. Klemmid peaksid olema puhtad ja kindlalt kinni; valged või rohekad ladestused on põhjus lähemalt vaadata.

Ka elektriautol on 12-voldine aku, ja kui see on tühi, jääb auto täis veoakust hoolimata seisma. Veoaku ise kaotab külmaga sõiduulatust; kui soojendad autot eelnevalt laadimiskaabli otsas, võtad selleks energia võrgust, mitte akust. Millest aru saada, et stardiaku on otsa lõppemas, milline tüüp millisesse autosse sobib ja kuidas käivitusabi ilma kahjuta õnnestub, on kirjas artiklis stardiaku kohta.

Vesi, mis seisab uksetihendi ja raami vahel, külmub üleöö ja liimib ukse kinni. Kummihoolduspliiats või -sprei, mis kantakse sügisel kuivadele tihenditele, hoiab need elastsena ja hoiab ära suurema osa sellest — kõigil ustel, tagaluugil ja kütusepaagi luugil. Kui uks on ikkagi kinni külmunud, ära tõmba jõuga: tihend rebeneb ja kahjustus jääb. Tugevalt vastu ust surumine murrab sageli jää; muidu proovi mõnda teist ust.

Kui avad ust veel võtmega, hoia lukusulataja käepärast — jopetaskus või kodus, mitte selle auto kindalaekas, mida tahad sellega avada. Tilk lukuhooldusvahendit sügisel hoiab niiskuse silindrist eemal. Raadiovõtmega autode puhul tasub selle asemel vaadata võtmes olevat nööppatareid: see nõrgeneb külmaga, ning kuidas autot tühja võtmepatareiga avada ja käivitada, on kirjas kasutusjuhendis.

Selle osa tähtsaim punkt on põhi. Teesool vajab toimimiseks niiskust ja leiab selle sealt, kus mustus seda kinni hoiab: rattakoobastest, lävepakkudest, valtsidest ja õõnsustest. Enne soolahooaega pestakse seepärast põhi ja rattakoopad põhjalikult, eemaldatakse mustusepesad ning puhastatakse lehtedest uste ja lävepakkude äravooluavad ning tuuleklaasi all olev veeäravool. Seejuures näed, kas korrosioonikaitses on lünki ja kas kuskil on värv maha koorunud — mõlemad parandatakse ära, kuni ilm on veel kuiv ja pehme.

Talvel endal kehtib: pärast pikemaid soolaperioode ja eriti sulaga pesu koos põhjapesuprogrammiga ning kevadel põhjalik pesu. Kus rooste kõige esimesena tekib ja millised kohad määravad kere tegeliku seisukorra, on kirjas artiklis rooste kohta.

Kõigepealt kaks harjumust. Talvel ära sõida paaki reservini: kui seisad suletud teel, oled rõõmus iga veerandtunni kütte üle. Ja pühi lumi enne sõitu autolt täielikult, ka katuselt — muidu libiseb see esimesel pidurdamisel klaasile või lendab järgmisele sõidukile vastu, mille eest võidakse olenevalt riigist ka karistada. Kui sõidad diisliautoga pehme kliimaga piirkonnast külma kanti, tangi sihtkohas juurde: külmal aastaajal müüvad tanklad külma paremini taluvat diislikütust.

Mida tuleb vastavas riigis igal juhul kaasas kanda, näiteks ohutusvesti või ohukolmnurka, on riigisisese õiguse küsimus; autoklubid avaldavad ajakohaseid nimekirju, ja sama kehtib talverehvikohustuse kohta.

Peale selle ei ole talvevarustus koguse küsimus, vaid olukordade küsimus, mida see katab: jäätunud auto hommikul, tühi aku parklas, suletud tee, millel seisad tund aega. Igaühe jaoks on üks-kaks asja, mis teevad vahe: