Ost koos ekspordiga: mida edasimüüja paika paneb

Netohinda küsivad peamiselt kaks rühma. Esimene on ettevõtted, kes arvavad käibemaksu sisendkäibemaksuna maha ja vajavad seetõttu arvet, millel käibemaks on eraldi välja toodud. Teine on ostjad, kes viivad auto üle tollipiiri, näiteks Šveitsi või Liechtensteini ja ELi vahel või EList mõnda muusse kolmandasse riiki. Nende jaoks on müügiriigi maks kulu, mis ekspordi korral võib ära langeda, samal ajal kui sihtriigis tuleb tasuda impordimaks.

Mõlemad eeldavad, et maksu saab arvel eraldi välja tuua. Kasumimarginaali erikorra alusel maksustatud autode puhul arvel maksu ei ole ja seega pole ka netohinda, mida saaksid nimetada. Seepärast sõltub Carvexial kõik ühest linnukesest: netohinda ja ekspordi tingimusi saab märkida ainult autokaupluse kuulutustel, millel on valitud „Käibemaks mahaarvatav“.

Netohinna sisestad ise; Carvexia seda ei arvuta. See peab olema hinnast madalam, kuvatakse hinna all edasimüüja andmetena ja tühjendatakse, kui hind või valuuta muutub — siis sisestad selle uuesti. ELi sees seda küsimust kasutatud autode müügil eraisikutele enamasti ei tekigi, sest maks jääb sinna, kus see tasuti. Seepärast puudutab see artikkel eelkõige müüki üle tollipiiri.

Tehingu korraldamiseks on kaks levinud mudelit ja kuulutuses valid neist ühe. Esimese puhul maksab ostja brutohinna ja sina tagastad talle maksuosa, kui ekspordi tõend on sinuni jõudnud. Teise puhul esitad arve netohinnaga ja hoiad kinni maksusummaga võrdse tagatise, mille vabastad pärast tõendi laekumist.

Majanduslikult tähendavad mõlemad sama: kuni tõendit pole, on maksusumma sinu käes, ja kui seda kunagi ei tule, jätad summa endale, sest siis oled maksu võlgu. Erinevus on selles, kuidas asi ostjale paistab, ja sinu raamatupidamises. Netomudel mõjub ostjale sõbralikumalt, sest tagasi tulev summa on algusest peale eraldi näha. See nõuab aga, et ostuhind ja tagatis oleksid dokumentidel ja kontol selgelt lahus.

Millise arve kummaski mudelis väljastad ja kuidas tagastuse kirjendad, selgita välja oma maksunõustajaga. Valik ise on sinu töökorralduse küsimus: vali mudel, mida sinu ettevõte saab iga kord ühtmoodi läbi viia, ja jää selle juurde. Ostja, kes võrdleb kahte edasimüüjat, vaatab vähem mudelit ja rohkem seda, kas protsess on lahti seletatud.

Kuulutuses märgid, kes ekspordi tolliasutuses deklareerib: sina kui edasimüüja, ostja või tolliagent. Vastus on olulisem, kui paistab, sest deklaratsioonist sünnib tõend, millest sõltub sinu maksuvabastus. Kes deklareerib, hoiab protsessi enda käes — ja seega ka dokumenti.

Kui deklareerid ise või annad ülesande tolliagendile, jõuab tõend sinna, kus seda vajad. Jälgi, et sinu ettevõte oleks deklaratsioonis märgitud eksportija või saatjana; mõnes süsteemis sõltub sellest, kes saab elektroonilise dokumendi hiljem kätte. See nõuab tööd või tolliagendi tasu, mille arvestad hinna sisse või ütled ostjale avalikult.

Kui ostja deklareerib ise, sõltud temast: ta peab deklaratsiooni õigesti esitama, lahkuma läbi piiripunkti, kus on toll kohal, ja saatma sulle dokumendi. See võib toimida, kuid paneb sinu riski kellegi kätte, kellel pole pärast piiri enam põhjust kiirustada. Kes tohib deklarandina tegutseda, määrab lisaks lähteriigi tolliõigus, muu hulgas elukoha järgi — küsi ekspordi tolliasutuselt enne, kui seda varianti pakud.

Tõend on ametlik dokument selle kohta, et just see auto on tolliterritooriumilt lahkunud. Saksamaal on see elektroonilise ekspordimenetluse väljumiskinnitus (Ausgangsvermerk), Šveitsis föderaalse tolli- ja piirivalveameti ekspordi maksustamisotsus (Veranlagungsverfügung Ausfuhr); teistes riikides on vastavad dokumendid. Milliseid dokumente sinu riigi maksuõigus lisaks nõuab, ütleb sulle maksunõustaja või maksuamet. Autode puhul kehtivad sageli erireeglid: näiteks Saksamaal peab ostja, kes auto ise ära viib, elama välismaal ja auto tuleb välja viia alaliselt.

Kui kinnitust ei tule — sest ostja sõitis läbi piiripunkti, kus tolli polnud, või deklaratsiooni ei lõpetatud kunagi —, on ELis menetlus, milles ekspordi tolliasutus saab väljumise teiste dokumentide alusel tagantjärele kinnitada. See on töömahukas ega lõpe igal juhul dokumendiga. Ilma tõendita jääb tarne maksustatavaks ja maksu oled võlgu sina.

Tähtaeg kuulutuses on sinu lubadus: mitme päeva jooksul pärast tõendi laekumist tagastad raha või vabastad tagatise. Märgi see ja pea sellest kinni; kui see puudub, kuvatakse auto lehel märkus, et ostja peaks selle lepingusse kirja panema. Teise tähtaja määrad lepingus: mis ajaks peab tõend sinu käes olema ja mis juhtub, kui seda ei tule — et tagatis jäetakse siis maksuna kinni või tagastust ei toimu. Kui kaua võid ise tõendit oodata, enne kui pead maksu tasuma, ütleb sulle maksunõustaja.

Auto lehel on sinu tingimuste all kirjas, millised neli punkti tuleks kirjalikult ostu-müügilepingusse panna. Ostjad loevad seal, mida nad peaksid nõudma — seega on kõige parem pakkuda seda enne, kui nad küsivad. Lisaks tulevad punktid, mis kaitsevad sind: riik, kuhu auto eksporditakse, tõendi tähtaeg, tagajärg juhuks, kui tõendit ei tule, ja ostja kohustus saata sulle dokument kohe, kui see tal olemas on. Mall, mida kasutad iga ekspordimüügi puhul, säästab üleandmispäeval vaidlustest.

Konto väärib eraldi lauset. Raha tagastatakse kontole, millelt maksti, või kontole, mis on lepingus kirjas — mitte kontole, mis saadetakse hiljem e-kirjaga. Muudetud pangarekvisiidid e-kirjas on üks tuntumaid pettusemustreid ja üle piiri tehtud makset on eriti raske tagasi saada.

Neli punkti nii, nagu need on auto lehel kirjas:

Teisest riigist pärit ostja vajab ekspordiks, impordiks ja oma riigis registreerimiseks dokumente, mille saad valmis panna enne, kui ta kohale sõidab. Seepärast lahenda dokumentide küsimus enne kohtumist: puuduva COC-dokumendi tellimine tootjalt võtab aega ja ostja, kes peab selle pärast teist korda kohale sõitma, hakkab hinna üle uuesti kauplema.

Kuidas auto üle piiri jõuab — haagisel, ekspordi- või tollinumbrimärkidega, transpordifirma kaudu —, otsustab ja korraldab üldjuhul ostja. Sinu jaoks on oluline, et auto lahkuks läbi piiripunkti, kus on toll kohal, ja selle lahtiolekuajal, sest muidu tõendit ei teki. Ütle seda ostjale selgelt välja; paljud mõtlevad impordile ja unustavad ekspordi.

See, milline asutus mida nõuab, erineb riigiti; tuum on igal pool sarnane:

Sinu lubaduste piir on sinu riigi piir. Siduvalt saad lubada seda, mis toimub sinu ettevõttes: hind, maksuga toimimise mudel, tähtaeg, dokumendid, deklareerimine. Mis toimub sihtriigis, seda lubada ei saa, ja lause, mis kõlab lubadusena, loetakse vaidluse korral lubaduseks.

Selle piiri sees tasub seevastu selgelt öelda, mida teed. Edasimüüja, kes oskab oma protsessi kolme lausega selgitada — nii käib maks, nii deklareeritakse eksport, nii kiiresti me tagastame —, mõjub välismaa ostjale usaldusväärsemalt kui see, kellel on madalam hind ja ähmane lubadus, et küll see kuidagi korda saab. Väljaspool seda piiri ei luba sa midagi: