Piiriülene ostu-müügileping: keel, õigus, valuuta

Sisuliselt jääb auto ostu-müügileping samaks, olgu ostja ja müüja samas linnas või kahes eri riigis: pooled, šassiinumber, läbisõit, kinnitused, teadaolevad puudused, hind, üleandmine. Mida neist ja kuidas lepingusse kirja panna, on kirjas artiklis ostu-müügilepingu kohta. Piir ei lisa uut sisu, kuid muudab ebaselgeks neli asja, mis on riigisiseselt vaikimisi selged: millises keeles leping kehtib, milline õigus seda reguleerib, millises valuutas makstakse ning kus ja millal auto omanikku vahetab.

Igale neist küsimustest on olemas seadusest tulenev vastus, ka siis, kui midagi pole kokku lepitud. See on aga kirjas rahvusvahelise eraõiguse reeglites, mida tunneb vaevalt keegi, ega ole alati selline, nagu mõlemad pooled vaikimisi eeldasid. Seepärast tasub vastused lepingusse selgesõnaliselt kirja panna. See võtab neli lauset ja need on selle artikli lõpus.

See artikkel kirjeldab mehhanismi üldiselt ega asenda õigusnõustamist. Kõrgema hinnaklassi auto puhul on lühike konsultatsioon advokaadi, autoklubi või tarbijanõustamise juures oma riigis hästi kulutatud raha. Carvexia ei ole ühegi ostu-müügilepingu pool; leping sõlmitakse sinu ja müüja vahel.

Leping, mida üks pool lugeda ei oska, on igas hilisemas vaidluses nõrgim koht. Tavaline lahendus on kakskeelne versioon kahes veerus, lause lause kõrval: vasakul müüja keel, paremal ostja oma. Kui mõlemad valdavad hästi kolmandat keelt, näiteks inglise keelt, sobib ka üksainus versioon selles keeles — aga ainult siis, kui mõlemad suudavad seda tõesti lugeda ega piirdu viisaka noogutamisega.

Kaks versiooni võivad teineteisele vastu rääkida, ilma et keegi seda tahaks. Väljend nagu „avariivaba“ või „ostetud nagu nähtud“ kõlab igas keeles veidi teisiti ja igas õiguskorras on sellel erinev kaal. Seepärast tasub lisada lause, milline versioon on lahknevuste korral määrav. Mõistlik on enamasti selle õiguse keel, mis lepingule kohaldub: Saksa õiguse alusel leping, mille määrav versioon on poolakeelne, sunnib kohut tõlgendama poolakeelset mõistet Saksa reeglite järgi.

Masintõlge on kasutatav mustand, kuid halb lõppversioon. Lase võõrkeelne versioon enne allkirjastamist läbi lugeda kellelgi, kelle emakeel see on — eriti laused puuduste, seadusjärgse vastutuse ja maksmise kohta. Ja mõtle ka sihtriigi ametiasutusele, kes võib samuti lepingut lugeda tahta: mõned registreerimis- ja tolliasutused nõuavad tõlget, vahel ka kinnitatud tõlget.

Kokkuleppe puudumisel kehtib Euroopas tavalisele ostu-müügilepingule üldjuhul selle riigi õigus, kus on müüja harilik viibimiskoht. Nii näeb ELi sees ette Rooma I määrus ja sama põhimõtte järgi otsustab Šveitsi kohus rahvusvahelise eraõiguse föderaalseaduse alusel. Kui ostad eraisikuna eraisikult Itaalias, kehtib ilma muu kokkuleppeta seega Itaalia õigus koos oma reeglitega vastutuse, tähtaegade ja välistuste kohta.

Mõlemad pooled võivad kohalduva õiguse ka ise valida ja selleks piisab ühest lausest. See tasub end ära eelkõige siis, kui olukord pole üheselt selge: kui auto ei asu seal, kus müüja elab, kui üleandmine toimub kolmandas riigis või kui müüja on parasjagu kolimas. Siis on seadusjärgne vastus vähem ilmne, kui mõlemad arvavad.

Kui ostad tarbijana edasimüüjalt, kehtib oluline erand. Kui edasimüüja suunab oma tegevuse sinu riiki — reklaamiga seal või pakkumisega, mis on äratuntavalt suunatud sinu riigi ostjatele —, säilib sul üldjuhul oma elukohariigi kohustuslike tarbijakaitsenormide kaitse, isegi kui lepingus on valitud muu õigus. Kui aga sõidad omal algatusel välismaale edasimüüja juurde ja ostad seal, kehtib enamasti tema õigus. Kui kaks eri riikide ettevõtet ostavad teineteiselt, võib lisaks kohalduda ÜRO müügikonventsioon (CISG), kui leping seda ei välista.

Õiguse küsimusest tuleb eristada küsimust, kus hagi esitataks. Ka selle kohta on reeglid — ELi sees eraldi määrus, suhetes Šveitsiga Lugano konventsioon —, ja ka seal on tarbijatel edasimüüjate ees eriline kaitse. Igast klauslist olulisemaks jääb aga praktiline tõdemus: leping, mille puhul pärast üleandmist midagi lahtiseks ei jää, kohut ei vaja.

Hind on lepingus koos valuutaga, ja nimelt täpselt ühes valuutas. See pole iseenesestmõistetav, kui müüja kuulutab frankides ja ostja arvestab eurodes või vastupidi. Kui lepingus on number ilma valuutata või kaks summat kahes valuutas kõrvuti, on lahtine, kumb kehtib, kui kurss allkirjastamise ja maksmise vahel liigub — ja see liigub.

Seepärast kirjuta lepingusse, millises valuutas tuleb hind tasuda ja mida loetakse tasutuks. Kõige selgem sõnastus: ostuhind loetakse tasutuks, kui kogu summa lepingu valuutas on müüja kontole laekunud. Sellega on muuseas selge, et valuutavahetuse ja ülekande kulud on ostja kanda, sest loeb see, mis kohale jõuab, mitte see, mis teele saadeti. Kui soovite neid teisiti jagada, tasub see lepingusse selgesõnaliselt kirja panna.

Kui erandkorras tuleb maksta teises valuutas, on vaja allika ja kuupäevaga kurssi, näiteks Euroopa Keskpanga võrdluskurssi nimetatud päeval. „Päevakursi järgi“ ilma allikata ei ole kokkulepe, sest igal pangal on oma päevakurss. Juurde käivad maksepäev ja reegel juhuks, kui raha pole selleks ajaks kohale jõudnud: üleandmine lükkub edasi või müüja võib lepingust taganeda. Millest koosnevad valuutavahetuse kulud ja millal kurss paika panna, kirjeldab artikkel välisvaluutas ostuhinna kohta.

Mingil hetkel läheb üle risk: sellest hetkest kannab ostja seda, mis autoga juhtub. Paljudes õiguskordades on selleks üleandmine, kuid mitte kõigis — näiteks Šveitsi võlaõigusseadus (Obligationenrecht) laseb kasul ja riskil põhimõtteliselt üle minna juba lepingu sõlmimisega, kui pole kokku lepitud teisiti. Riigisiseselt pole sellel suurt tähtsust, sest allkirjastamine ja üleandmine toimuvad sageli samal pärastlõunal. Üle piiri jääb nende vahele sageli päevi, sest ostja korraldab numbrimärke, broneerib transporti või peab alles kohale sõitma.

Seepärast kirjuta lepingusse, kus ja millal üleandmine toimub ning et risk läheb üle alles tegeliku üleandmisega. Seni jääb auto müüja juurde, tema kindlustusega, ja seda liigutatakse ainult nii palju kui vaja. Lepingu sõlmimise aegne läbisõit koos väikese varuga ülempiirina hoiab ära üllatuse, et müüdud autol on veel üks puhkusereis selja taga.

Kui auto viib ära transpordifirma, lisandub kolmas osapool. Kui ostad tarbijana ELis edasimüüjalt ja tema korraldab transpordi, kannab tema riski, kuni auto on sinu juures. Kui tellid ise transpordifirma, mida tema ei pakkunud, läheb risk üldjuhul sinule üle juba siis, kui auto vedajale üle antakse. Eraisikute vahel otsustab kohalduv õigus — veel üks põhjus see kirja panna. Igal juhul tasub enne pealelaadimist koostada fotodega seisukorra protokoll, mille juht allkirjastab.

Üle piiri ei ole leping ainult tõend poolte vahel, vaid dokument, mida loevad ametiasutused. Impordil üle tollipiiri arvestab tolliasutus maksud väärtuse järgi, mida näitavad leping ja maksedokument. Sihtriigi registreerimisasutus tahab näha, et oled auto omanik. Milliseid andmeid selleks vaja on, määrab riik, kus dokument esitatakse, mitte see, kus see allkirjastati.

Mõned nõuded korduvad sageli: mõlema poole täisnimed, aadressid ja isikut tõendava dokumendi numbrid, ettevõtete puhul registrikood, šassiinumber, hind koos valuutaga, koht ja kuupäev, originaalallkirjad. Mõnes riigis peab müüja allkiri ümberregistreerimiseks olema ametlikult kinnitatud, teised nõuavad vabas vormis lepingu asemel eraldi vormi. Ajakohase nimekirja annab sihtriigi registreerimisasutus ja impordi korral tolliamet. Küsi enne allkirjastamist: müüja, kes peab ametiasutuse jaoks veel kord allkirja andma, on üleandmisel kohal, kolm nädalat hiljem teises riigis aga enam mitte.

Ja kirjuta lepingusse hind, mis tegelikult makstakse. Madalamaks kirjutatud summa torkab impordil silma, kus leping ja maksedokument on kõrvuti, ning nõrgendab sinu positsiooni iga puuduse korral. Neli lauset, mis tasub piiriülesesse lepingusse lisada: