Ettevõttena teisest ELi riigist: neto ja KMKR-numbriga

Kasutatud autode puhul eristab käibemaks ELis kahte ostjat. Eraisik, kes ostab teises liikmesriigis, maksab müügiriigi käibemaksu nii, nagu see hinnas sisaldub, ja viib auto kaasa; oma riigis täiendavat käibemaksu ei lisandu. Ettevõte, kes ostab oma tegevuse jaoks, võib seevastu saada nn ühendusesisese käibe: edasimüüja müüb ilma käibemaksuta ja ettevõte maksustab soetuse oma riigis.

Selleks peavad kokku langema kolm asja. Ostja on ettevõte ja esineb ettevõttena, kehtiva käibemaksukohustuslase registreerimisnumbriga liikmesriigist, mis ei ole edasimüüja riik. Auto jõuab tegelikult sellesse teise liikmesriiki ja seda saab tõendada. Ning edasimüüja müüb selle tavakorras maksustatuna, mitte kasuminormi korra järgi. Kui üks kolmest tingimusest puudub, maksab ka ettevõte brutohinna.

Kaks piiritlust kohe alguses. Šveitsi või Liechtensteini ettevõtte jaoks ei ole ostmine ELis ühendusesisene käive, vaid eksport EList koos järgneva impordiga — selle kohta käib artikkel käibemaksust ekspordi korral. Ja autode kohta, mida maksuõiguslikult veel uueks loetakse, kehtivad eraldi reeglid, mis puudutavad ka eraisikuid; see artikkel käsitleb kasutatud autosid.

Enamiku kasutatud autodest, mille edasimüüja eraisikutelt ostab, müüb ta edasi kasuminormi korras. Ta maksustab seejuures ainult oma juurdehindluse, ei too arvel käibemaksu välja ja viitab selle asemel erikorrale. Sellist autot ei saa ta müüa ettevõttele maksuvaba ühendusesisese käibena, sest arvel pole välja toodud maksusummat, mis võiks ära langeda. Ettevõte maksab lõpphinna ega saa sisendkäibemaksu maha arvata; oma riigis soetamisel selle eest täiendavat käibemaksu aga ei lisandu.

Tavakorras maksustatud on eelkõige autod, mille edasimüüja on ise ostnud ettevõttelt arvel välja toodud käibemaksuga: endised firma-, liisingu- ja autopargi autod, demoautod, noored kasutatud autod margiesinduste võrgust. Nende puhul toob ta käibemaksu reeglina eraldi välja ja ainult neid saab ta välismaa ettevõttele netohinnaga müüa. Küsimus „tavakorras või kasuminormi korras maksustatud?“ tasub seepärast esitada juba esimeses vestluses, enne hinnaläbirääkimisi, sest see võib kahe pakkumise võrdluse pea peale pöörata.

Carvexial saavad edasimüüjad märkida kuulutuse valikuga „Käibemaks mahaarvatav“ ja otsingus saab selle tunnuse järgi filtreerida. Mõni lisab ka netohinna; see kuvatakse hinna all edasimüüja andmetena, Carvexia seda ei arvuta. Kas edasimüüja müüb auto välismaa ettevõttele tegelikult netohinnaga, pole sellega veel öeldud — selle teed temaga selgeks, kõige parem kirjalikult.

Käibemaksukohustuslase registreerimisnumber (KMKR-number) ei ole ettevõtte tavaline maksunumber, vaid eraldi number, mille alguses on riigitähis ja mis antakse ELi-siseste piiriüleste tehingute jaoks. Kõigil ettevõtetel seda ei ole ja mõnes liikmesriigis peab see ühendusesiseste tehingute jaoks olema eraldi aktiveeritud. Numbri annab välja ettevõtte oma riigi maksuhaldur.

Edasimüüja kontrollib numbrit enne netohinnaga müümist ja tal on selleks hea põhjus: kui number on kehtetu, võlgneb ta maksu ise. Kontroll käib ELi käibemaksu teabevahetussüsteemi ehk VIES-i kaudu. See näitab iga numbri kohta, kas see kehtib, ja olenevalt liikmesriigist ka ettevõtte nime ja aadressi. Mõned maksuhaldurid pakuvad lisaks laiendatud päringut, mis kinnitab ka nime ja aadressi. Edasimüüja, kes tulemuse välja prindib ja toimikusse lisab, ei tee midagi ebatavalist.

Sinu jaoks tähendab see: kontrolli oma numbrit enne esimest vestlust ise VIES-is. Nimi ja aadress arvel peavad numbriga täpselt kokku langema ning seal märgitud ettevõte on see, kes ostab, maksab ja laseb auto ära tuua. Ettevõtte number ja makse omaniku isiklikult kontolt ei sobi kokku ning panevad iga hoolika edasimüüja arveldama brutohinnaga.

Edasimüüja jaoks sõltub maksuvabastus dokumentidest. Kui auto jõuab tõendatult teise liikmesriiki, on kõik korras; kui tõend puudub, nõuab tema maksuhaldur maksu temalt sisse, sõltumata sellest, mida sa talle lubasid. Seepärast nõuab hoolikas edasimüüja rohkem pabereid, kui ostjad ootavad, ja seepärast müüb ta pigem brutohinnaga, kui tal midagi puudu on.

Kõige keerulisem on tõendamine siis, kui ostja tuleb autole ise järele ja sõidab sellega ära. Siis puudub ekspedeerija veoseleht ja edasimüüja vajab ostjalt kirjalikku kinnitust, et auto on sihtriiki jõudnud — Saksamaal nimetatakse seda Gelangensbestätigung —, sageli koos muude dokumentidega. Seepärast jätavad paljud edasimüüjad ise järeletulemise korral endale tagatise maksusumma ulatuses ja vabastavad selle, kui kinnitus ja, kus nõutakse, sihtriigis registreerimise tõend on olemas. Tüüpilised dokumendid on:

Neto ei tähenda maksuvaba. Kui sinu ettevõte ostab ühendusesiseselt, deklareerib ta soetuse oma käibedeklaratsioonis ja võlgneb seal oma riigi käibemaksu ostuhinnalt. Seda nimetatakse ühendusesiseseks soetamiseks. Edasimüüja deklareerib käibe sinu numbriga oma maksuhaldurile ja need andmed vahetatakse liikmesriikide vahel — seepärast jääb deklaratsioonist puuduv soetamine silma.

Kui ettevõttel on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, arvab ta sama maksu samas deklaratsioonis tagasi maha ja lõpptulemusena ei jää midagi kanda. Selles peitubki tegelik eelis: müügiriigi maksu ei pea üldse ette maksma. Kui palju on mahaarvatav, sõltub aga riigist ja autost — mitu riiki piiravad sisendkäibemaksu mahaarvamist sõiduautode puhul või siis, kui autot kasutatakse ka isiklikuks otstarbeks. Kus mahaarvamine on piiratud, jääb osa soetamiselt tasutud maksust ettevõtte kanda.

Ettevõtetel, kellel ei ole täielikku sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, näiteks väikeettevõtjatel või maksuvaba käibega ettevõtetel, tasub eelnevalt selgeks teha, mida selline soetamine nende jaoks tähendab; neile kehtivad erireeglid ja netoost ei ole automaatselt soodsam. Sellest sõltumata jäävad alles maksud ja tasud, mille riik seob registreerimisega: need ei ole käibemaks ja netohind ei muuda neis midagi. Siduva vastuse annavad oma riigi maksuhaldur ja maksunõustaja.

Arve vormistatakse ettevõtte nimele, täieliku nime, aadressi ja KMKR-numbriga, lisaks edasimüüja KMKR-number ja märge, et tegemist on maksuvaba ühendusesisese käibega. Kui mõni neist andmetest puudub, ei ole see kosmeetiline viga, vaid sageli põhjus, miks sinu maksuhaldur hiljem küsimusi esitab. Lase endale enne maksmist saata arve kavand ja kontrolli seda rida-realt.

Maksa ettevõtte kontolt edasimüüja kontole. Makse isiklikult kontolt või kolmandalt isikult katkestab ahela, mida edasimüüja oma tõendamiseks vajab: arve, makse ja äratoomine peaksid kõik osutama samale ettevõttele. Kokkulepitud tagatised koos summa, vabastamise aluseks olevate dokumentide ja tagastamistähtajaga tasub kirja panna lepingusse, mitte e-kirja.

Auto toob ära keegi, kes tegutseb ettevõtte nimel: omanik, juhatuse liige registriväljavõttega või töötaja ettevõtte volikirjaga. Mida selline volikiri peaks hõlmama, on kirjas artiklis volikirjaga ostmise ja äratoomise kohta. Oma riigis registreeritakse auto ettevõtte nimele. Edasimüüja jaoks on see registreerimine sageli viimane tõend, et auto on kohale jõudnud, ja sinu jaoks selle toimiku algus, mida ettevõtte auto niikuinii vajab.